Lugejakiri
Noorte hääl

Lõpetan Eestis kohe bakalaureuseastme ja suundun välismaale magistrisse. Kõik need 3 aastat olen otsinud praktikavõimalusi, et kogemustepagasit täiendada, lootuses tulevikus tööturul konkurentsivõimeline olla, sest tean, et ainult paberist ei piisa.

Olen olnud valmis lühiajalist tasuta praktikat tegema, kuid tööandjad ei ole sellest huvitatud. Nemad soovivad, et tuleks keegi, kes terve suve tasuta tööd teeks. Seda mina õigeks ei pea. Olen üritanud pidada läbirääkimisi, et töötan algselt tasuta praktikandina ja kui minust on kasu, siis olen valmis jääma pikemaks ajaks, kuid tahan selle eest saada ka tasu. See aga ettevõtetele sobinud ei ole.

Kooliskäimine on ka vaevanägemine ja selline suhtumine, nagu noorel inimesel ei oleks õigust omada mitte mingisuguseid ootuseid ega hüvesid, enne kui ta ei ole pikka aega ainult nuudleid söönud ja hulganisti unetuid öid veetnud, töötades, õppides, pingutades, higi ning pisaraid valades, ei ole minu arvates õige. Inimene ei pea kannatama selleks, et teda väärtustataks. Jah, "omal ajal" on inimesed igasugustes oludes pidanud hakkama saama, aga täna on olukord teine. Võimalused on paremad, kuid on inimesi, kes soovivad ainult kasu saada, tahtmata midagi vastu anda.

Õnneks suundun välismaale ülikooli, kus pakutakse peale heade elamistingimuste ja stipendiumi praktikavõimalusi. Seal oodatakse noori inimesi oma kollektiivi, sest soovitakse, et firma ning ala, millel tegutsetakse, oleks jätksusuutlik, meelitaks ligi noori uudse lähenemisega inimesi. Eestis on inimese väärtustamine võõras teema. Samuti ei taha vanemad eesolijad näha mõned sammud ette, vaid hoolivad sellest, et neil täna ja praegu oleks hea elu. Edu sellise suhtumisega!

Märkmed: