„Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt…“ põline ja tuttav, jäi ühendkooride ja lauluväljakule kogunenud rahvahulga ühise lõpulauluna hinge kõlama.
Põhja-Eesti pankrannikult, Valastelt, Saaremaa Sõrve sääre tipust, Panga pangajärsakult, Valga linnaservast Peipsi piirile Kallastesse, Eestimaa südamesse, Põltsamaale, Niguliste kirikusse — täna jõuab lõpule koori sõiduring. Bussi kilomeetrimõõtjalt loeme 1800 kilomeetrit. Väikeses Eestis kahe nädalaga nii palju?
Siia tuleb veel paarsada juurdegi, enne kui viimane tuur on tehtud… Oleme jälginud Mihkel Veske loodud laulu matkarada, olgugi et vastupäeva: põhjast läände, lõunasse, ida kaudu tagasi Tallinna.
Tartust Alatskivile ja Kallastele suunduvast maanteest paremal laiub soine, madala metsaga, harvalt asustatud piirkond. Möödume Vara küla lähistel taastatud Vabadussõja mälestussambast, läbime Koosa ja Alatskivi. Kusagile siia jääb ka Juhan Liivi sünnikodu (kui seda metsa ees ei oleks…).
Kallaste, umbes 1000 elanikuga peamiselt vene keelt kõnelev veneusuline väikelinn, sai oma alguse pärast Põhjasõda. Buss peatub linna keskväljaku serval, mis piiratud linnavalitsuse hoone ja postimajaga. Ida suunas avaneb kõrgelt väljakuservalt kaunis vaade tuulevaikuses magavale järvele. Nii kaugele, kui ulatub silm, ei liigu järvel sel pühapäevahommikul midagi. Kalda all rannakivil istub üksik õngitseja, kaaslaseks koer, kes ei lase end segada meie sagimistest kõrgemal kaldal. Vaadet tuleb pildistada — et asetada kõrvuti mälestusena Panga ja Peipsi, Eesti ida ja lääs. Kallaste, luitunud elamutega, köögiviljaaedadest (sibulad ja kurgid) piiratud suur küla, on erinev reisi eelnevas osas kogetust ja nähtust.
Lõunaks jõuame Palamusele, meie laste loetavaima eestikeelse raamatu „Kevade“ tegelaste Paunvere kooli. Siin elas koolipoisina kirjanik Oskar Luts ise. „Kevade“ tegelaste prototüüpide fotod ja elulood muutuvad elavateks muuseumiks muudetud klassi- ja elutubades. Kooliõue ja lähedusse kuuluvad saun, pastoraadihoone, kirikumõisa ait, apteek, vesiveski, kirikupark, Rehe-Möldre taluait, kus tegutseb Palamuse Klaasikoda. Ja muidugi domineeriv Püha Bartholomeuse kirik (13. saj), uhkelt ja muutumata.
Sööme pargipinkidel kaasavõetud võileibu ja asume taas teele — Kuremaa, Laiuse, Jõgeva kaudu Põltsamaale.
Olime Põltsamaa Niguliste kiriku õpetaja Arho Tuhkruga juba ta Toronto taaskülastamisel kokku leppinud kontserdi osas, samuti päevas ja kellaajas.
Jõuame Põltsamaa lossimüüridele ehitatud kiriku esisele varakult. Linnus, mille rajamist alustati 13. saj. lõpul, sai Vene-Liivi sõdade käigus raskesti kannatada. Hiljem linnusesse ehitatud loss ja kirik põlesid 1941 sõjatules. Kirik on tänaseks taastatud. Sisustus toodi vene ajal suletud Tartu Ülikooli ja Viljandi Jaani kirikutest.
Lossimüüri kõrvalväravast pääseme lossiõuele, mis osutub kiriku tagaõueks. Kontserdile eelnevat aega kasutatakse lossihoovil asuva muuseumi külastamiseks. Siseneme kirikusse lossihoovilt tagaukse kaudu. Vaatamata hilisele pühapäeva pärastlõunale paistab kirikulisi 150 ümber.
Enne kontserti kõneleb Arho lühidalt Toronto eestlastest, meie koolidest ja suurest isamaa armastusest, mis on meie ühiskonda Torontos kandnud. Selle tõestuseks on kirikuliste ees Toronto eestlaste kolmas generatsioon — Toronto Eesti Koolikoor.
Koor esitab altaritrepilt kuus laulu — selges keeles, armsalt, kõlavalt ja puhtalt. Kuna istume esiridades, kust ei sobi tagasi vaadata, siis näevad ainult lapsed, et Põltsamaa kogudus nutab…
Põltsamaalt läbi Paide jõuame Tallinna Reval Express hotelli õhtul kella seitsmeks. Ees on veel ühine Tallinna päev ja kaks ööd.