Ruumijaotus meie bussis kujunes hommikupoolikuti kogu Eestis viibimise ajaks nagu iseenesest nõnda: koor üleval ja saatjaskond all. Ei mäleta, et keegi oleks selle pärast nurisenud. Bussist väljumine ja sisenemine muutus varsti ladusaks ilma erilise drillita. Lausa lust oli vaadata, kui kiiresti igas peatuses ülemine korrus keskmise ukse kaudu tühjenes. Ülesminek võttis pisut rohkem aega…
Järgmine peatus oli Valastest viis kilomeetrit ida pool, Toila suunas. Rannikuala Aa ja Toila vahel koosneb kõrgest, järsult merre murduvast paekaldast, ulatudes Ontikal 56 meetrini. Vaade merele olevat ilusa ilmaga haarav. Tänase halli ilmaga kahjuks ei saanud arugi, kus lõppes taevas ja algas meri. Vaade pangale mere poolt osutub enamasti võimatuks, sest järsakust laskumine kitsale rannaribale on kardetav, pealegi varjatud kaldamurdes kasvavatest puudest ja põõsastest.
Mõni kilomeeter Valastest ida pool valmis 1999.a. 2 miljoni EEK-ne trepistik, otsevaatega Eesti kõige kõrgeimale, Valaste joale (25,6 m), mis „tänu“ vihmasele suvele ja tänasele hommikule osutus ootamatult veerikkaks.
Veepiirini laskuv trepp täitus kiiresti “fotograafidest”. Pildistati langevat veejuga ning paljastatud seinajärsaku kivi- ja liivakihte. Aga muidugi nii, et ise ka kuidagi peale jäid.
Siinne peatus oli lühike. Kell oli jõudnud hilisesse pärastlõunasse. Enne seitset tuli jõuda Palmsesse ning muutsime veelkord ettenähtud päevakava.
Renoveeritud Palmse mõis asub Lahemaa looduskaitseala südames. Loodukaitseala on rikas erinevate taimeliikide (834), imetajate loomade (50) ja linnuliikide (222) poolest, kellest paljud on Euroopas ainulaadsed. Ega need kõik turistidele näha ole. Aga teadmine sellise mitmekesise elava looduse esinemisest Eestis aitab mõista eestlase armastust oma maa ja looduse vastu.
Palmse mõis on kujunenud Lahemaa uhkuseks, paigaks, mida iga Lahemaa külastaja peab nägema.
Kell oli juba pool seitse, kui me sinna jõudsime. Osa hooneid olid selleks päevaks juba suletud vihmase ilma ja külastajate puudumise tõttu. Mõisa peahoone külastamiseks oli aega vaevalt pool tundi. Oli siiski noori, kes ka seda lühikest aega kasutasid.
Mõisa esialgsed ehitajad olid mungad Gotlandi saarelt, kellele Taani kuningas 13. sajandil andis loa tulla Eestisse eestlasi ristiusku pöörama. Enne rootsi aja lõppu sai mõisa endale von der Pahleni suguvõsa, kes pidas seda kuni 1923. aastani, kuni see seoses mõisade jagamisega pärast Vabadussõda riigile tagastati. Eesti ajal kasutati mõisa Eesti Kaitseliidu suvituspaigana. Praegused restaureeritud hooned on ehitatud 18. ja 19. sajandil, peahoone valmis aastal 1780.
Mõisal oli kunagi oma õlle- ja viinavabrik, sepikoda, viljaaidad, õunaaed, vesiveski ja isegi oma paekivikaevandus. Endises viinavabrikus asub nüüd hotell-restoran, teisel pool Võsu teed asuvas endises viljaaidas on nüüd Palmse kooli söökla. Mõisa majade taga asuvad tiigid kaevati keskajal kalakasvatuseks. Tiigi vastaskaldal asub moodne laulu- ja näitelava.
Isegi hall ja vihmane päev, meie tänane reisikaaslane ei suutnud tumestada suurepärast vaadet korrastatud hoonetele, õuedele, õunapuuaiale ja tiigile — ilusaim seninähtud paik sirgete männimetsade keskel. Uusi fotosid pildialbumisse ja mälestuspilte isiklikku mälupauna.
Tagasi Kose-Lükatile. Päev on veninud üsna pikaks. Koolidirektor, hea inimene on kütnud soojaks sauna ja keskkütteradiaatorid, kuhu riputatakse ööseks kuivama märjad ja niisked reisiriided.
Pärast õhtusööki tunduvad soojad ruumid üsna kodused. Saunaskäijaid peale Jaani ja mõne “chaperoni“ täna ei ole — lennu– ja päevaväsimus sunnivad varakult voodisse. Homme hommikul algab juba reisi neljas päev — äratus kell 7.00; hommikueine, lühike kooriharjutus ja lahkumine Kose-Lükatilt kell 8.30. Loodame homseks paremat ilma! Aga igal juhul, päevakava tuleb huvitav…
( järgneb)