Kooriharjutus kohe pärast hommikueinet on kujunemas rutiiniks. Teisiti ei saakski enam päeva alustada...
Tänane sõiduplaan on järgmine: Paldiski-Padise-Haapsalu-Varbola. Lapsed on varakult kooliõuel bussi ootamas. Väsinud nägusid enam ei näe. Paar „avameelset noorhärrat” kannatavad koduigatsust. Kahjuks Krista kollases kotis selle vastu ravimit ei ole…
Pääseme linnast kiiresti. Möödume Rocca al Marest, sõites merelähedast teed pidi Paldiski suunas. Läbime Rannamõisa ja Vääna-Jõesuu. Peatume hetkeks ilusal Türisalu pangal, kus maantee ronib peaaegu rannajärsaku servale. Paik olevat traditsiooniliseks värskelt abiellunute ja ka alles sellele mõtlejate külastuspaigaks. Merele avaneb ilus vaade — idasse ja eriti läände hargnevale Lohusalu liivarannale. Kloogarannas ühtub meie tee Paldiski maanteega.
Varsti olemegi 4226 elanikuga Paldiski linnas. Paldiski oli eesti ajal tänu oma puhastele liivarandadele ja suvemajadele tuntud suvitus- ja väljasõitude paik tallinlaste jaoks.
Meie giidi sõnul olid seal esimesed asukad 13. saj. alguses Pakri saarele tulnud rootslased. Katariina II ajal ehitati Paldiski välja Venemaa jäävabaks sõjasadamaks. Paldiski oli esimene paik, mille Nõukogude Vene väed 1939.a. okupeerisid ja kust viimasena 1994.a. lahkusid. Maha jäeti radioaktiivse kiirgusega reostatud loodus, mille ilmekaks näiteks on tohutu rusustuv, lagunev ja mustendav allveelaevade õppekeskuse hoone. See heidab väikelinnale sünget varju, eriti pilvise ilmaga. Paljud ehitised ja paigad on endiselt radioaktiivsed ja läbimiseks keelustatud.
Buss sõidutab meid otse poolsaare tippu. Tee ja ranna vahele jäävad vanad Katariina-aegsed kindlusemüürid, rannavees roostetab raudne, tekipealsetest osadest lagedaks tehtud laevakere. Lapsed käivad rannaliival, kuid pöörduvad peagi tagasi. Ilm on jahe, kusagil 17?C kandis.
Tagasiteel peatume hetkeks soomepoiste mälestusmärgi juures. Maandusid ju soomepoisid Paldiskis 1944.a. augustis teel kodumaale ja Tartu rindele.
Padise kloostri asutajad 13. saj. olid tsistertslaste mungad. Klooster sai kannatada Vene-Liivi sõdade ajal 16. saj. ja päris põhjalikult 1766.a. tulekahjus. Tänaseks on säilinud katuseta, varisenud kloostriseinad ja päris korralik torn, mille tippu viiv trepistik on kasutatav. Poiste hulgas näib olevat “mägironijaid”. Enne kui keegi saatjaist müüride vahele jõuab, on mõned noored juba turnimas varemeis müüridel. “Soovitame“ neil kohe alla tulla — enamus päeva veel ees.
Padiselt lõunasse, läbi Risti alevi jõuame Haapsalu (12.000 elanikku) lossiplatsile. Haapsalu pühitseb sel suvel oma 725. sünnipäeva. Kahjuks toimub enamus pidustusi augustis; täna ei ole kavas midagi pidulikku. Peatuseks on ette nähtud kolm tundi. Aeg on kasutamiseks vaba tingimusel, et vähemalt majutuses koos elav grupp oleks koos ja püsiks saatjaga ühenduses. Bussist eemaldujaid on igas suunas, kes lossiõuele (Valge Daamiga
kohtuma, keda kahjuks ei näeks enne augustit niikuinii) või kirikusse, kes lähemasse toidupoodi, restorani, turismiinfosse või mujale. Osa lastest ja saatjatest satuvad kokku Haapsalu ajalehe “Lääne Elu“ kahe reporteriga, kellega tekib huvitav vestlus.
Fotograaf Arvo Tarmula palub tervitada Hannes Oja. Neil on Torontos veel teisigi tuttavaid. Nad on üllatatud meie laste eesti keele oskusest ning soovivad meile laulupeo-reisi igakülgset õnnestumist.
Veel enne, kui Haapsalust Varbola suunas lahkume, on taevaluugid jälle avanenud. Linnusesse jõudes on vihm peaaegu lakanud. Linnuse alglugu ulatub arvatavasti esimesest millenniumist ettepoole, sest 12. saj. oli Muinas-Eesti suurim linnus juba praeguses suuruses välja ehitatud. Pärast Jüriöö ülestõusu kaotas linnus oma tähtsuse ja taastati ajaloolise turismiobjektina alles viimasel aastakümnel. Seetõttu on ta peaaegu ainuke puutumatu kujuga eraldiseisev restaureeritud maalinn Eestis. Maalinna teeb huvitavaks ühingu “Varbola Vahvad Vennad” poolt taastatud muinasaegsed piiramisrelvad: piiramistorn, kiviheitemasin, müüri lõhkumiseks “kass” ja “oinas”. Sarnastesse maalinnadesse mindi Muinas-Eestis varjule sõja eest. Rahu ajal neis ei elatud. Milline huvitav ajalooline hetk noortele eestlaste varjupaigast! Seisime samas paigas, kus meie esivanemad olid seisnud vähemalt tuhat aastat tagasi. Mitu inimpõlve?
Nii jäi selle päeva viimaseks sündmuseks 2002/2003. kooliaastal Eesti parimaks ja presidendi auhinnaga vääristatud Neeme Põhikooli külastamine. Koolimaja korrastamiseks oli Jõelähtme vald kulutanud miljon Eesti krooni. Neeme on allakirjutanu koduküla, seal koolis käis ta nii õpilasena kui ka töötas ühe aasta õpetajana. Muidugi oli praegu maja lastest tühi, on ju suvevaheaeg. Meid tervitasid kooli sekretär ja üks neljast õpetajast. Koolikoor, tundes rõõmu toredast elamusest, esitas kaks laulu: “Eesti, mu isamaa” ja “Koolikell“.
Uuesti Narva maanteel, kestvas sajus, teel tagasi Kose-Lükatile...
(järgneb)