1. juuli, Kanada Päev. Suureks rõõmuks tervitas meid hommikune päike. Oligi tore, sest päev oli kavandatud Tallinna vanalinnaga tutvuse värskendamiseks. Saime uue reisijuhi (Kristel Noodla, tuttav Toronto päevadelt täienduskoolist ja lasteaiast; pärast Eestisse tagasi siirdumist töötab õpetajana Tallinna Reaalkoolis), kes valgustas meid ka ülejäänud reisipäevadel.
Raekoda on saanud uue värvikuue, mis ei muuda hoone ajaloolist ilmet. Kogu vanalinn on helendavas hommikupäikeses nagu uus. Peatusime hetkeks Harju tänaval, kus on säilitatud 9. märtsi öösel 1944 Nõukogude Vene pommilennukite poolt hävitatud majade varemed.
Hommikupoolne kava lõppes Niguliste kiriku külastamisega. Keskajast pärinev kiriklik kunst on Nigulistes leidnud sobiva kodu. Noorte tähelepanu köitsid põrandaplaatide all asuvad aadliperekondade hauad ja huvitavad seinamaalid.
Kella üheks jõudsime Kanada Saatkonda. Saatkond asub Toompeal, üsna Eesti Riigikogu hoone läheduses. Rahvast oli kogu majaesine õu täis. Õuel olid kaetud lauad söökide ja jookidega. Meie sealoleku ajal ei olnud kõnesid, ainuke esineja oli koolikoor. Selleks oli isegi renditud klaver, mis asus avatud uksega saatkonnahoone esikus. Koor esitas Reeda juhtimisel ja Aino klaverisaatel saatkonna trepilt kolm laulu, alustades Kanada hümniga.
Kella kolmeks oli kokku lepitud Riigikogu külastamine. Jõudes Lossi platsile, märkasime Riigikogu hoone esisel kolme musta limusiini ja nende kõrval seisvaid turvamehi. Nagu neid küsitledes selgus, oli hoonest iga minut oodata president Rüütlit.
Tekkis mõte talle kaugelt tulnud koori tutvustada ja midagi laulda. Turvamees teatas lühidalt, et presidendil ei ole selleks aega. Aga siis astuski president hoonest trepile.
Esitades sama mõtte presidendile selgus, et ta oli nõus meid kuulama. Ehmatuseks märkasime, et koorijuht (Reet) oli saatkonda maha jäänud. Aga vanasõna ütleb: “Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Kooriga oli saatkonnast kaasa tulnud perekond Kipper. Charles asus koori ette ja presidendile esitati Peeter Kopvillemi “Eesti, mu isamaa“.
Kõike seda filmis OMNI TV Ellen Valteri juhtimisel. Valmivat dokumentaalfilmi saab näha sügisel.
Riigikogu hoone külastamine toimus nende poolse giidi juhtimisel. Tutvustati istungitesaali, mida vaatasime publiku galeriist teisel korrusel. Selgus, et Eesti Riigikogu on ainuke täielikult komputeriseeritud parlament maailmas; iga liikme laual asub arvuti. Nagu igas parlamendis, toimub suur osa riigikogu tööst erinevates komisjonides. Komisjonide ja valitsuse ettepanekuid arutab ja võtab vastu või lükkab tagasi parlament hääletusega. Tähelepanelikult kuulati giidi seletusi – õppetund ühiskonnateadusest!
Riigikogust suunduti Pika Hermanni torni. Sini-must-valge lehvis uhkelt tuules. Tornist avanes suurepärane vaade Toompeale, kogu Tallinnale, ümbrusele ja merele.
Õhtupoolikuks kogunesid torontolased Raekoja platsile saabuvat laulupeotuld ootama. Raekoja platsile püstitatud laval mängisid muusikud.
Peagi jõudis kätte koori õhtusöögi aeg. Selleks oli reserveeritud Dunkri tänaval asuv restoran “Kuldne Notsu”.
*
Päike paistab ilusasti ka järgmise päeva, reede hommikul. Täna kogunevad Kose-Lükatile laulupeo eelproovile ka need koori liikmed, kes on Eestisse jõudnud juba varem koos vanematega. Kogu 60-liikmeline koor on esmakordselt Eestis koos. Harjutus kestab ligi tunni. Lauldakse läbi nii lastekooride kui ühendkooride laulud.
Bussijuht on selgitanud välismaa kooride bussiparkla asukoha, mis jääb meie bussi asukohaks lauluväljakul viibimiste aegadel. Koos eelmisel päeval saadud pääsmetega saabus ka skeem peaprooviks ja laulupeoks lavalemineku korra kohta. Koorid on jaotatud häälerühmade kaupa mõlemale poole laululava külgedele ja liiguvad samaaegselt treppidest üles häälerühmale määratud alale laululaval, korraga sajad lapsed. Nii liigutatakse veerand tunniga lavale ja ära kümned tuhanded lauljad.
Kandsime proovil oma tumedat reisivormi ja paistsime silma. Poisid, meie koori kolmas hääl, leidsid end laululaval ümbritsetud tüdrukutest. Kuna nad laulavad oma häält oktaavi võrra madalamalt, panid tüdrukud seda tähele! Ja muidugi olid poisid hiljem uhked, arvates, et tüdrukud ainult neid imetlesid…
Lastekoori peaproovi pikkuseks oli ette nähtud 50 minutit. Ajast peeti täpselt kinni. Nii olime veerand kaks tagasi bussis ja teel Kalevi staadionil toimuvale rahvatantsupeo peaproovile, kuhu meil olid priipääsmed. Arvan, et ilusa ilma tõttu kujunes peaproovist rahvatantsijate kõige kaunim etendus. Päris etenduste aegadel ja päevadel tuli neilgi võidelda vihmaga. Meie laulukoori liikmetest tantsisid kaasa Maarika Lepik, Leila Lomp, Katrina Sehr ja Martin Lehesalu „Kungla“ koosseisus.
Tantsupeolt viis buss meid Rocca al Maresse. Teel sinna muutus taevas jälle süngelt tumedaks ja hakkaski sadama. Väljas ei olnud midagi teha. Meile oli reserveeritud pikk Kolu kõrtsi suurtuba, kus istusime kahes pikas lauas. Koos tantsupeolt tulnud vanematega oli meid seal vist üle kaheksakümne.
Õhtu möödus kiiresti. Muuseumivärava suverniiripoest osteti veel midagi mälestuseks kaasa. Homme on rongikäik ja esimene laulupeopäev…
(järgneb)