Laupäev, 3. juuli. Rongkäik. Laulupeo esimene päev.
Ei olegi vaja ilmateadet kuulata. Sajab, taevas ei ole ühtegi valget viiru. Aga see noori ei heiduta, sajuga ollakse juba harjunud. Kahju, et ei saa kanda rahvariideid. Hoiame neid pühapäevaks, sest valikkooride laulupeol meie koor ei esine.
Vihmane hommikupoolik otsustatakse veeta uues Viru kaubakeskuses. Kuna kõikidel ei ole vihmavarje või kilest vihmakeepe, siis saaks neidki veel osta.
Buss jätab meid Viru Keskuse lähedale. Korraga on kogu koor koos saatjatega kadunud uue ärikeskuse avaratesse ruumidesse. Oleks nagu tagasi Toronto Eaton Centre’is või Sherway Gardens’is. Ostudeks on aega üks tund. Kuna rongkäik algab kell kaks Vabaduse väljakult, lõunatatakse Eesti Majas, mis asub väljaku otseses läheduses. Jõuame Eesti Majja tuulest räsitud vihmavarjude ja märgade keepidega. Tilkuv koor täidab kaks suurt tuba. Lõunaks on kaetud mitmekesine ja maitsev rootsi laud.
Mõnusat lõunaaega häiris teade, mis saabus Elle (meie ühendus välisilmaga) mobiiltelefoni. Raadios teatati, et tormise ilma tõttu jääb rongkäik ära! Teade lõi meid kõiki tummaks…! Tulime üle ookeani, et kaasa elada kõikidele laulupeo üritustele. Rongkäik oli meile tähtsuselt teine üritus; sündmuseks ja kohaks, kus end näidata ja tutvustada, sest laululaval sulavad kõik ühiseks suureks pereks. Muretsesime koorile selleks isegi eraldi vormi ja koori nimega 8-jalase nailonkangast sildi.
Olime eelmiste päevade vihma ja jahedad ilmad aktsepteerinud nagu osalise sellel suurel peol. Rongkäigupäevaks ei olnud mingit muud plaani tagavaraks kuni õhtuse laulupeo alguseni. Võtsime ühenduse bussiga, et sõita tagasi Kose-Lükatile. Olime juba bussis, kui Elle telefon helises jälle — rongkäik jäi ametlikult ära, aga rahvas ikka marsib!
Palusime bussijuhil sõita lühimat teed pidi Narva maanteele. Kusagil poolel teel lauluväljakule astusime bussist välja. Marssijate read olid hõredad ja veninud. Pärnumaalaste koor tegi enda ees meile ruumi, avasime koori nimekanga, mida hoidsid üleval Talvi Parming ja Mihkel Kütti, ja olimegi osa sellest laulvast, hõikavast, kirevast inimeste reast. Pole kunagi varem ega hiljem kuulnud emotsionaalsemat gruppi kui meie Kanada ja Eesti lippe lehvitav koor vihmast voolaval Narva maanteel marssimas lauluväljakule. Vihmavarjud ja kilekeebid hoidsid küll kuivad ülemised rõivad, aga jalus plärtsus vesi põlvini. Seda ei märgatudki. Laulupeo peavärava ees oli uputus, rongkäik suunati väljakule lääneväravast.
Kogunesime laululava põhjaküljel asuvasse kaitseväe poolt püstitatud suurde telki. Aega oli kava alguseni veel paar tundi. Pikapeale raugesid sadu ja tuul ning kuivasid riided. Külastati välikööki ja lõpuks algas õhtune kontsert — valikkooride kontsert. Arvan, et see kunstiküps ja haarav etendus meile nagu ei jõudnudki. Olime endid vihmasajus tühjaks marssinud. Kui kontserdi lõppedes parkimisplatsil ootavasse bussi siirdusime, tuli enne maantee ületamist balansseerida vette asetatud kividel. Enamus ei pannud neid tähelegi, lihtsalt astuti, üks märg igal pool… Kose-Lükatil ootasid köetud ruumid ja soojad radiaatorid. Milline päev on homme, meie
laulupäev…?
Pühapäev, 4. juuli. Meie Laulupäev.
Kohe parem tuju! Vaba hommikupoolik. Koor klantsib ja viksib ennast hoolega. Rahvariietesse rõivastunud koor on sama puhas ja kena nagu tänane pühapäevahommik. Särab koos päikesega. Laulame Kose-Lükatil hääled puhtaks.
Reet on kooriga ülimalt rahul. Ei jää me alla täna kellelegi…
Tee lauluväljakule on tuttav. Eilsest uputusest on tee kõrvale jäänud mälestuseks sinna laotud kivide rida. Laulupidu algab kell üks. Oleme kohal natuke pärast kahtteist. Häälerühmad jagunevad proovil kogetud plaani järgi.
Mäenõlvak on kuulajaist tulvil, tuhanded sagivad platsi kaunistava metsa all. Inimesi aina tuleb ja tuleb… Eks kogu laulupidu olegi aina tulemine, eesti rahva kogunemispaik juba kuus inimpõlve. Täna oleme meiegi siia tulnud, et saada osaks eesti rahvast. Koor on kuidagi tõsisem ja täiskasvanum… nagu pidutseks igaüks iseeneses. Väikese rahva suurim pidu maailmas.
Lavale lähevadki lastekoorid. Miina Härma “Lauliku lapsepõli” saab suurima aplausi. Järgnevad mees-, poiste- ja naiskoorid, armas ja liigutav mudilaskoor, võimas segakoor ja lõpuks on laval kõiki lauljaid kaasav vägev ja helisev ühendkoor — 21.325 lauljat. Hingestavamaks lauluks kujuneb Peep Sarapiku viisistatud Juhan Liivi luuletus “Ta lendab mesipuu poole“. Paljudel on pisarad silmis. Laulu korratakse.
Koguneme pildistamiseks “oma” telgi juurde. Kõik on veel kogetud elamuse kütkes. Laste nägudelt võib lugeda uhkust, rahulolu ja rõõmu — Toronto Eesti Koolikoor.
Pärast lühikest peatust Kose-Lükatil riiete vahetamiseks sõidame Viimsi Tervisekeskusesse sauna ja ujuma. Samas toimub ka hiline õhtusöök. Esimene eesmärk meie laulureisist on täidetud.
Järgmisel hommikul alustame reisi teist osa Eestis, ligi 2000 km pikkust ringsõitu. Esimene sõidusiht on Saaremaa.
(järgneb)