Koolikoori muljeid Eesti reisist (6)

Eestlased Kanadas | 03 Sep 2004 | EWR

9. päev
5. juuli — ringsõidu algus: Saaremaa

Jätame jumalaga Kose-Lükati Vabaõhukooliga. Passid ja lennupiletid jäävad hoiule koolidirektori seifi ja suured kohvrid kooli lukustatud esmaabiruumi.

Jõuame Virtsu (145 km) paaritunnise sõidu järel, läbides Riisipere, Risti ja Lihula alevid. Virtsus sõidame bussiga praamlaeva kõhtu. Seal leidub ruumi veel paljudele autodele. Ülesõidu ajal Kuivastusse (25 min) on laeva tekilt võimalus vaadelda lähenevat Muhu randa ja Suure Väina üsna vaikset merd, osta müügikioskist midagi mälestuseks või (ikka ja alati, kasvõi pool tundi pärast lõunaeinet) midagi söödavat! Oleme ju ikka veel kasvavad… Lahkumine laevalt toimub bussis.

Teel Kaali järvele Saaremaal jutustab giid Kristel: „See on veega täitunud kraater, mis tekkis sajameetrise läbimõõduga meteoriidi maandumisest umbes 2700 aastat tagasi ja mis rahva jutu järgi olevat põhjatu.” Seda ta siiski ei ole, 16 m sügavuselt on kõva põhi vastas. Skandinaavlaste mütoloogia räägib kohast kui päikese “matusepaigast”. Kuna päike ise olevat selle koha valinud, siis arvati mütoloogias saare elanikke “õnnistatud rahvaks“. Kaali järv on suurim meteoriidikraater Euroopas ja vähestest põhjapoolkeral, millele kergesti lähedale pääseb.

Lõunaks jõuame Kuressaares Vallimaa tänaval asuvasse „Kassi” restorani, mis on täna avatud eraldi just meile. See on Kuressaare kokakooli õpperestoran ja valiku tegemisel oligi põhjuseks meie kooli toetus nendele.

Peame kiirustama, et jõuda õigeaegselt Kuressaare lossi. Nelinurkne loss, milles asub Saaremaa Koduloomuuseum, on ümbritsetud laia lossikraavi ja paksude kindlusemüüridega. Siseehitus jaguneb paljudeks kambriteks, saalideks, koridorideks ja trepikodadeks, poolhämarad nagu kõik paksude müüridega gooti stiilis kindlused.

Lossi kabelis avastatakse klaver ja ruumi haruldane akustika. Soovitakse laulda. Giid ega neiu piletikassas ei saa klaveri kasutamist lubada; peab direktori käest küsima. Leiame direktori Hermanni torni katusekambrist uut näitust üles sättimas. Ta tuleb ise võtmega ja jääb ka laulu kuulama. Kivist kabeliseinte vahel kõlab laul tõesti puhtam ja pühalikum…

Kui uuesti kesklinna jõuame, on turg juba suletud. Muidugi on lahti lapsi meelitavad jäätiseputkad, kohvi- ja suveniiripoed. Ka mõned kootud riideesemete ärid on meie prouade poolt vallutatud. Saaremaa vill… ja hinnad, tõesti taskukohased.

Õhtul toimub „Männikäbi“ hotelli rõdul ostetud kampsunite ja muu näitus. Modellid Elle ja Aino. Seegi päev on olnud pikk, nagu kõik eelmisedki. Aga ega Eestisse ei sõidetudki magama.

10. päev, 6.juuli.

Jaan Saun tahab kuulsat saare suitsulesta süüa, meie samuti. Noori see ei huvita. Teeme siis hotellist väikese hüppe Nasvale. Selgub, et eilne püük on juba müüdud-söödud ja tänane on veel meres…

Niisiis bussiots uuesti ringi – Sõrve säärele. Tee ääri palistab noor männi- või segamets, ega merd palju ei näegi enne, kui jõuame tipu lähedale. Siis korraga avaneb meri peaaegu 360-kraadises laiuses, teljeks poolsaare tippu ehtiv majakas paari madala kõrvalhoonega.

Laulame siingi laulu või kaks. Saaremaale, Sõrve säärele ja endale rõõmuks, kuulajaiks saarlannast suveniirimüüja oma tütrega ja meiega kaasasõitev OMNI kaameramees, kes eesti keelt ei valda, aga hindab siiski meie koorilaulu ning filmib ja filmib…

Tagasisõidul jutustab giid siin toimunud heitlustest viimase sõja ajal.

Läbime uuesti Kuressaare. Eile jäi ju turul käimata. Jaan leidis suitsulestigi. Sööme neid bussis sõrmede vahel teel Pangale. Panga kallas langeb merre libamisi, mitte nii nagu põhjarannikul Valastes. Noored laskuvad alla mereni. Üsna ranna lähedal murduvad lained rõngaskaril. Paik, kus kuni 16. saj. ohverdati merejumalale loomi kalasaagi parandamiseks.

Pangalt sõitsime mööda põhjaranniku tolmuseid kruusateid tuulikukülla Anglasse. Viis tuulikut tagapõhjaks, laulame jälle. Täna on lihtsalt laulutuju.

Lõunasöögiks jõuame Karen Allas-Viinamäe Tagaveres asuvasse kohvikusse. Endine torontolane on leidnud uue kodu ja tegevuse. Söögiks hot dogs ja hakklihakotletid sinna juurde kuuluvaga, just nagu Kanada suvises menüüs. Istume kes sees, kes rõdul. Saaremaa päike soojendab ilusasti taevast.

Jätame Kareniga jumalaga ja kiirustame edasi. Praam ei oota.
Virtsust viib tee Lihula kaudu Pärnusse, kus peatume sanatooriumis „Tervis“. Enne seda jätame Pärnu bussijaama kaasasolnud filmimehe, kelle viib liinibuss Tallinna. Eks sügisel näeme, mida Ellen oma meeskonnaga on jäädvustanud.
(järgneb)

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT