Kolmapäev, 11. juuli
Pärnu, sanatoorium Tervis
Lahkusime Saaremaalt päikesepaistega. Õhtul Pärnusse jõudes oli taevas taas vihmaähvardavalt sinine. Ilmaennustus ei lubanud midagi head. Käisime pärast õhtusööki korraks rannas, mis asub hotellist mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Hommikul ärganuna on muidugi esimene pilk aknast algavale päevavalgusele. Taevas ongi taas sünge. Vähemalt ei saja.
Nädala jooksul oli kogunenud kõigil parasjagu musta pesu. Olime valinud Pärnu peatuse ühtlasi ka oma reisi pesupäevaks. Elle alustas juba bussis mobiili kaudu pesumaja otsimist, mille arv selgus olema üsna piiratud ja kõigil tööd ees. Siiski õnnestus Ellel kellegagi hotellist kokkuleppele saada ning meie pesu lubati õhtuks puhtaks pesta. Pesumaja kärule kujunes mustapesukottidest hunnik, mis vaevalt ära mahtus.
Koor asus kolmes grupis giidide juhatusel Pärnu linnaga tutvuma. Jalutuskäik algas hotelli ja mere vahel asuvast pargist “Estonia” mälestussamba juurest, siirdus mööda jõe lõunapoolset kaldaveeru läbi jahisadama, üle jalakäigusilla Mere pst. alguses asuva Tallinna väravani.
Kuulame giidi: “Esimesed kirjalikud andmed Pärnust pärinevad a. 1234, kuid tõenäoliselt oli jõe suudmes eestlaste asupaik juba enne sakslaste tulekut 13. saj. alguses. Pärnu lähedalt Pullilt on leitud kiviajast pärinevaid muinasleide, mis on ligi 8000 aastat vanad. Pärnust sai 14. saj. hansalinn, olles jõgede kaudu ühenduses Viljandi ja Tartuga. Kahaneva veetaseme tõttu jõgedes ühendus hiljem katkes.
Hansaaegsest Pärnust on väga vähe järel. Vanem linnaosa, mis asub jõe lõunakaldal, Rüütli t. ümbruses, on enamuses tekkinud 18.-20. saj. Läheduses asuvad Endla teater, Kontserdimaja, Keskapteek, Raekoda, Punane Torn ja nende hulgas ka a. 2003 valminud moodne raamatukogu, kõik üksteisest kiviviske kaugusel.”
Jalutuskäiku saatis aeg-ajalt piserdav vihmasadu. Kui jõudsime lõunaks “Postipoisi“ trahterisse, avanesid taevaluugid täielikult.
Pärastlõuna möödus tuliuues hotell Tervise Paradiisi Veepargis, mis oli noortele Pärnu külastuse kõrgpunkt. Kihutati alla 11 m kõrgest ja 85 m pikast liugtorust, katsuti jõudu ja osavust basseini ronimisseintel, ujuti mägijões või koses, kasutati hüppeplatvorme, solistati mullivannides ja mõnuleti leili- või aurusaunas. Kaks tundi nagu “pühiti ära”.
Õhtupoole jätkus mitmetel huvi ja energiat Kuursaali külastada. Vaatamata ilmale oli ikkagi ilus päev.
12. päev Pärnu—Kilingi-Nõmme—Viljandi—Tõrva—Sangaste—Otepää
Jõuame Viljandisse kella 11 paiku. Teel jutustab giid: “Viljandi on ürgvana eestlaste elupaik; 12. saj. algul oli siin linnus muinasasulaga. Hiljem ehitasid sakslased siia kivist kindluse ja selle ümber hakkas kasvama linn, mis vaatamata mitmekordsetele hävingutele sõdades on ennast taastanud. Linn hakkas uuesti kosuma 19. saj. Kiireks kujunes areng iseseisvas Eesti Vabariigis. Vene okupatsioon muutis linna ilme halliks ja armetuks. Provintsilinnana on taastamise ja restaureerimise tempo aeglasem kui Tallinnas, aga ta siiski areneb.”
Kesklinnast viib Lossiparki Tasuja puiestee. Korrastatud kruusane jalgrada viib meid Kaevumäele. Siia on üles pandud korralik eesti külakiik. Muidugi hõivatakse see meie grupi poolt kohe. Peatume äsjaavatud kindral Laidoneri ausamba juures. Kes oli Laidoner, tahavad noored teada. Eks me siis selgita. Siirdume Kaevumäelt üle rippsilla (toodi siia Tarvastust 1931) lossi varemeisse. Siin on säilinud tõesti ainult varemed, mille kõrgeim nurgatorn on tuntud Villu keldri nime all (eestlasest ülestõusu juht 14. saj., kes siin suri).
Varemete lõunaküljel on kaevamistöös arheoloogiateaduskonna tudengid Tartu Ülikoolist. Kaevamisjuht annab lühikese ja huvitava ülevaate siinsest kaevamisest ja Eestis leitud muinasaja elumärkidest.
Tagasiteel linna põikame läbi vanast (esimene veevärk Eesti linnades 1911) punasest telliskivist veetornist, kust avaneb suurpärane vaade linnale, järvele ja ümbrusele.
Lõunatame “Grand Hotellis” ja oleme taas teel, Tõrva ja Sangaste kaudu Otepääle. Sangaste loss on võrdlemisi uus (valmis 1881), ehitatud Windsori lossi eeskujul gooti stiilis. Loss, veetorn, laudad, tallid, müür — kõik punasest tellikivist. Lossis on 149 tuba. Lapsi paelus lossi esiku “traadita telefon”, kus vastu nurgaposti sosistatud sõnad olid selgesti kuuldavad diagonaalses vastasnurgas. Tähelepanu äratas ka pargis kasvav hiigeltamm.
Sangaste tegi maailmakuulsaks viimane lossiomanik F. Berg, “sangaste rukki” aretaja. Sangaste rukkisort on levinud üle maailma, ka Kanadasse.
Sangastest Otepääle on paarkümmend kilomeetrit. Hotell “Bernard“ asub mäenõlvakul kitsa lühikese umbtänava otsas, kuhu buss sisse ei mahtunud. Tubadest avanes ilus vaade väikesele orupõhjas asvale tiigile. Pärast õhtusööki jäi veel aega jalutuskäiguks Pühajärve rannale. Vaatamata üsna jahedale veele kasutasid paljud suplusvõimalust. Pühajärv, Eesti kaunimaid, olevat oma poegi leinava ema taevast pudenenud silmavesi. Viis järvesaart, poegade kalmukünkad. Eestimaa loodust ilmestavad tuhanded armastuse ja fantaasiaga rahva loodud legendid.
(järgneb)
Koolikoori muljeid Eesti reisist (7)
Eestlased Kanadas | 10 Sep 2004 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
