13. päev — reede, 9. juuli
Lahkume Otepäält, hotell “Bernardist“, kaasas kaks kastitäit võileibu. Ees on jällegi pikk sõidupäev. Läbime Kanepi. Otsime tee äärest Toronto võrulast Salme Vesit, kes lubas meid Kanepis lilledega tervitada, aga Salmet ei ole kusagil näha. Kanepist, nagu paljudest Eestimaa paikadest, jääb meelde kaunis kõrge torniga kirik.
Kanepi, Osula, Sõmerpalu ja Nursi kaudu, vältides Võru linna, on esimene peatus Rõuge Suurjärve kaldal. Eesti sügavaim (38 m) järv särab hommikupäikeses. Rannalt viib maantee järsult tõustes mööda Maarja kirikust. Bussijuht valib kõva kattega Võru maantee, et sõita Kasaritsa kaudu Suur-Munamäele. See teeb tee pikemaks, aga hoiab bussi mootori õhufiltrid puhtad. Peatume otse mäejalamil, kust mõneastmeline trepp juhatab jalgtee üles vaatetorni. Vasakule jääb taastatud Vabadussõjas langenute mälestussammas.
Milline vaade laotab end Haanja ja Võrumaa metsadele, orgudele ja sinisilmsetele pisijärvedele, mille poolest on Võrumaa rikkaim (191) Eestis. Vaatetornis ei jää kellelgi käimata.
“Kui oled rännanud Kanada “Rockides“, siis muidugi eriti suur ta küll ei ole,” arvab keegi, “aga ilus on vaade küll.”
Ilus on ka ilm. Bussisõiduga vahelduvad peatused Rõuges ja Suur-Munamäel hoiavad nii keha kui vaimu parajalt ärksad. Võrus pikemat peatust ei ole. Buss ei pääse Tamula järvele lähedale, järve äärde viivad tänavad on remondi tõttu suletud.
Muuta tuleb ka esialgset sõiduplaani Obinitsa kaudu Piusale. Piusa jõe sild ei kannatavat meie bussi raskust. Sõidame siis suure ringiga Vinso, Niitsiku ja Orava kaudu, saabudes Piusasse hoopis põhjast, lisades teekonnale ligi 40 km. Õnneks pääseb bussiga kiviviske kaugusele liivakoobaste alale. Siingi ootab turiste kohvik-restoran ja suveniiripood. Esialgu on kõik siiski huvitatud koobaste labürindist. Bussis oli meie giid jutustanud: “Piusa koopad on tekkinud liiva kaevandamisest klaasitööstusele. Piusa liiv olevat eriliselt puhas. Kaevandus tekkis Eesti Vabariigi alguses 1922.a. ja töötab tänaseni.”
Koopaseinu “kaunistavad” amatöörkunstnike seinareljeefid ja tuhanded nimed, nagu Piusa külalisraamatus. Koopasuust kaugenedes üllatab totaalne pimedus. Taipad, miks naine ülal trepil pakkus 5 krooni eest kasutuseks taskulampe. Meiegi noored (seal on samal ajal ka teisi külastajaid) ajavad varsti üksteise jälgi kirikuvõlvikujulistes liivakatakombides. Neile näib see müstiline paik meeldivat. Kuna giid oli rääkinud ka tuhandetest nahkhiirtest, siis ilmseks pettumuseks selgus, et suveks lendavad nad kusagile mujale.
Jätame selle inimkäte meisterdatud omapärase paigaga jumalaga ja märkame, et oleme päeva ajakavast tunni võrra taha jäänud. Õhtune teatrietendus Tartus algab kell 8. Nii kihutame läbi Värskast, Räpinast, Moostest, Ahjast ja muidugi paljudest väiksematest asulatest. Giid juhib tähelepanu tee ääres kollaselt õilmitsevatele rapsi(õlikaalika)põldudele ja valgetesse kilekottidesse mähitud heinapallide ridadele. Põlvamaal ja Tartumaal näib maaelu olevat tõusuteel.
Hotell “Ihaste” Tartu äärelinnas on vanem, hiljuti renoveeritud hoone. Sissekolimine läheb hoogsalt. Õhtusöögi järel tuli kiirustada teatrisse. Teatririietuseks valisime Pärnus pestud üleni tumeda koorivormi nr 2.
Jõudsime ülejõe Jaama tn. toimuvasse Emajõe Vabaõhuteatrisse veerand tundi enne algust. Meid oodati, olime ju piletid ostnud aasta algul. Umbes tuhandelist publikut mahutaval trepistikul oli meie jaoks hoitud kogu pikkuses eest kolmas rida. Olime viimased saabujad — kui hanereas kohtadele tõusime, pandi meid tähele. Enne etenduse algust ütles teatri näitejuht meile tere tulemast kaugelt Torontost, mida rahvas toetas sooja aplausiga.
August Gailiti “Nipernaadi“ sobib suurepäraselt suveteatrisse. Lavastus on dünaamiline, elav ja liikuv. Tüübid oma osades kindlad. Sündmustes vaheldub traagika ja koomilisus. Kogu etendus on mahutatud põlisele taluõuele, kus on kõrvuti eluruumid, laudad (kus märatseb ja möirgab suur vihane “pull”) ja kambrid. Taustaks muusikaansambel korduva ja erinevaid katkeid ühendava temaatilise seosega. Vaatamata Nipernaadi monoloogidele ei teki igavust. Suurepärane eesti keele tund noortele. Tore, tõesti haruldane, naljakas – need olid meie tüdrukute ja poiste kommentaarid. See teatrietendus on nii noortele kui vanadele ja vahepealsetele.
Ilusat õhtut toetas ka taevataat.
(järgneb)
Koolikoori muljeid Eesti reisist (8)
Eestlased Kanadas | 17 Sep 2004 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
