Kogunemine Toronto lennuväljale algas juba kolm tundi enne lennuki lahkumist — igasugusteks toiminguteks jätkus aega just parajasti. Ärasaatmise ärevuses olid lapsevanemad, andes viimaseid kallistusi, häid soove ja õpetusi. Kõik kontrollid sujusid ladusalt. Isegi kaasasolev koori rongikäigu 8–jalane silt, pakituna püssitasku kujulisesse kotti ei äratanud tähelepanu. Dokumentide kontroll läks sujuvalt, midagi ei oldud maha unustatud.
Lend Torontost Helsingisse oli probleemivaba. Enamus koorist istus blokina koos lennuki tagaosas. Oleks võinud isegi lauluharjutuse ära pidada! Lend, mis kestis 8 tundi ja 5 minutit oli vaba õhuaukudest ja kulges säravas päikeses pealpool pilvi.
Helsingis tuli järgmist lendu oodata ligi 3 tundi, kuna varajasem lennuk ei olnud küllalt suur kogu koori mahutamiseks. Eneste ja teiste lennuki ootajate rõõmuks laulis koor “Koolikell, koolikell…“, mida tänati elava aplausiga.
*
Tallinna jõudnud, tervitas meid pilvine esmaspäeva pärastlõuna. Passi- ja muu kontroll läks siingi kiiresti. Lennuväljal olid vastas kauaaegne kontaktisik ja abistaja haridusministeeriumis Ants Eglon ja Tallinna Kose-Lükati Vabaõhukooli (meie esimese nädala majutuspaik) direktor Valdek Berendsen.
Laste tähelepanu köitis helekollane, külgedele maalitud eksootiliste loomade ja taimedega „Taisto” nime kandev kahekordne buss. Ja teine väiksem… Suurel kollasel ei olnud küllalt ruumi meie pagasi mahutamiseks! Me ei saa ju pärast laulupidu sõita ringi kahe bussiga, nendest üks vaid meie kohvrite ja muu kraami jaoks? Küsimus jäigi paariks päevaks õhku rippuma.
„Suure kollase” juhiks on abivalmis noormees Kaimar Kikas. Enne Kose-Lükatile sõitu külastati Lasnamäe uut ostukeskust. „Shoppamine“ kujunes kogu Eestis viibimise ajaks eriti koori saatjatele meeldivaks ajaviiteks!
Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukool asub Piritalt umbes 6 km edela suunas Lasnamäe kaldaveeru all Pirita jõe kääru kõrgel lõunakaldal, üle jõe Tallinna Botaanikaaiast. Peahoone (meie majutuspaik) koos ehitusel olevate uute klassihoonetega asub ilusa männimetsa süleluses. Jõudsime sinna pilves ja vihma piserdaval õhtupoolikul. Paaritunnise sagimise järel oli igaühel tuba ja voodi leitud. Päris hilja õhtul toimus isegi esimene saunaskäik, mille eest hoolitses kes siis ikka muu kui Jaan Saun. Tema ja alati abivalmis koolidirektori abil oligi saun soe igal vihmasel päeval ja märjad riided kuivasid köetud keskkütte radiaatoritel.
Õhtusöök toimus söögisaalis, mis vaheseina eemaldamisega muutus avaraks aulaks. Nähes köögipoolses otsas valgetest kahhelkividest kaminat, meenus korraga, et olin seisnud Tallinna Õpetajate Seminari kooris seljaga vastu kaminat 1938.a. septembris uue Konstantin Pätsi Vabaõhukooli pidulikul avaaktusel.
Kõiki ühiseid söögikordi Eestis viibimise ajal alustasime söögipalvega. Toit oli lihtne, küllaldane ja maitsev.
Peale meie majutati seal veel mõneks päevaks rootslastest koosnev meeskoor Stockholmist ja Eesti Riia Segakoor.
Hommikuti pärast einet toimusid kooriharjutused Reeda ja Aino juhtimisel. Klaver oli lahti harjutamiseks ka Martin Kuusknele ja Taavo Nisbetile eelseisvateks esinemisteks Tartus ja Tallinnas.
*
Teisipäeva, 29. juuni hommik oli endiselt tumedates pilvedes, aga ei sadanud. Rikkalik hommikueine maitses hea.
Päevaks oli kirjutatud tihe kava, millest aga osa tuli kustutada. Peterburi (Narva) maantee oli Rakverest ida pool remondis. Pääsesime osaliselt ainult üht teepoolt kasutades edasi jupphaaval ja Sinimägedesse jõudes olime kulutanud ligi neli tundi kahe asemel. Ja muidugi oli hakanud uuesti sadama.
Olime natuke mures ka õige koha leidmise pärast, kuid see osutus asjatuks. Mäetipul asuv tanki ja kahurirusudest rist tugeval raudkivimürakatest alusel oli kaugele nähtav. Oma lihtsuses mõjuv ja sümboolikas haarav.
Kogunesime vihmasajus monumendijalale. Krista H. (saatja ja meditsiinõde) luges ette oma isa (kes oli Sinimägedes haavata saanud) kirja. Monumendijalale asetati lillekimp. Edgar rääkis lühidalt võitlustest Sinimägedes. Koor laulis „Eesti, mu isamaa“ ning laulupeo kavas oleva palvelaulu. Pildistati ja siirduti märgadena tagasi sooja bussi. Olime kirjutatud kavast tublisti taha jäänud.
Et kokkulepitud ajaks Kohtla-Järve Kaevandusmuuseumi jõuda, otsustati Sillamäe ja Toila vahele jätta ja Valistet külastada hiljem.
Kohtla-Järve Kaevandusmuuseum asub linnast mõni kilomeeter lõunas, kõrge tuhamäe külje all. Kaevandussuudmesse on ehitatud mitmekordne hoone, mille avara saali seinu katavad mitmesugused eksponaadid: kaardid, plaanid, kaevandusest leitud erilised kivimid ja pildigalerii.
Koor jagati kaheks, mõlemale grupile oma giid. Pärast sissejuhatavat sõnavõttu sai igaüks selga kaevuririietuse koos kiivri ja selle külge kinnitatud lambiga. Maa alla siirduti laia treppi pidi. Mida sügavamale, seda niiskemaks ja jahedamaks muutusid käigud. Näituseks on avatud kaks käiku. Ühes neist sõidab tosinast pealt kinnisest vagonetist koosnev raudteerong. Iga vagonett mahutab neli inimest. See sõidutas meid suure kolina ja jõnksudega põlevkivi sorteerimisveskisse, kus põlevkivi lahutatakse ja sorteeritakse ebasobivast mullast ja tavalisest paekivist. Nendest jäänustest ongi tekkinud nn. tuhamäed.
Kogu ekspeditsioon kestis umbes poolteist tundi. Kaevanduses hakkas kõigil jahe, olid ju riided Sinimägedest saadik ikka veel märjad.
Maa peal oli vahepeal vihm lakanud, isegi päike pistis pea korraks pilvede tagant välja. Edasi Valastele.
(järgneb)
Koolikoori muljeid Eesti reisist
Eestlased Eestis | 30 Jul 2004 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
