Selliselt võiks iseloomustada pühapäeval, 24.aprillil Toronto Eesti Maja suures saalis toimunud Tallinna keskkoolide traditsioonilist kokkutulekut. Kunagised Tallinna erinevate koolide kuldsesse ikka jõudnud õpilased võtsid soliidselt kohad sisse oma kooli nimetusega laudades. Mõnigi neist kandis kunagist koolimütsi. Kui hea oli taas astuda tagasi ajas ja ruumis ning meenutada kooliaegu vanas armsas Tallinnas.

Osales ca 90 endist õpilast. Küllap võib täie kindlusega nentida, et juba ammu ei ole kokkutulijate hulgas nende õpetajaid. Huvitav oleks teada, kas 18 aastat tagasi — siis, kui osalenuid oli 250 ringis — oli kohal ka veel mõni õpetaja? Laudkonnavestlustes kõlasid aga sageli sellised õpetajate nimed nagu Särgava, Eller, Wikmann, Kubu. Ärgu pandagu pahaks, et kõiki auväärseid ja armastatud õpetajaid ei suuda üles lugeda.

Mulle meenub omaaegsetest koolipäevadest, millise rõõmuga võtsime nooremates klassides vastu teate: „Täna õpetajat pole!” See tähendas suuremat vabadust ja uusi üllatavaid üritusi. Kas hallipäised õpilased enam nii mõtlevad, on iseasi. Küll aga helistas Tallinna Tehnikumi poiss Ants Saar kokkutuleku sisse pooletunnise hilinemisega. Vaat, mida tähendab õpetajate ja kooli omaaegse kellamehe puudumine! Lühikese tervitussõna ja „tunniplaani” tutvustamise järel kutsus Ants „klassi ette” lenderlase Saima Varangu, kes rääkis kokkutulekute 18aastasest ajaloost. Ülevaate esimeses pooles tsiteeris ettekandja kirjutist ühest 1989. aasta Toronto ajalehest. Lisaks toredaid isiklikke muljeid neist möödunud aegadest. Muuhulgas tõi pr. Varangu ära ka kunagise osalemise edetabeli koolide kaupa. Seekordsel kokkutulekul näis hinnanguliselt suurim esindus olevat Westholmi kooli poistel.

Kui teistesse laudkonnavestlustesse õnnestus päris sujuvalt sekkuda ka väljast-tulnul, siis mitte „Wikmanni poiste“ lauas. Eks neil oli selleks ka põhjust. Ainus kirjalik tervitus kodumaalt oli saabunud just Westholmi vilistlastelt, mille luges ette selle kooli kunagine õpilane Paavo Loosberg.

Järgnevalt astus publiku ette kitarriga Andres Raudsepp, kellega peagi liitus akordionist Lembit Nieländer. Andrese haaravalt esitatud laulusari viis kuulajad vanasse Tallinna, Pariisi ja kaugemalegi. Vaatamata sellele, et Andres ja Lembit ei ole kumbki Tallinna koolides käinud, suutsid nad suurepäraselt edastada muusika kaudu omaaegset ajastut ja õhkkonda ning kuulajadki sinna endaga kaasa võtta.

Ants Saar andis veel sõna mehele, kelle „jalad on puudutanud Tallinna Reaalkooli ja tehnikumi põrandaid” sel ajal, kui enamus saalisviibijaid oli juba Eestist lahkunud kaugele, teisele poole ookeani. Jüri Puusaag puudutas lühidalt oma õpinguaastaid pärast sõda Tallinna Reaalkoolis( 2. keskkool), Tallinna Tehnikumis (Polütehnikum) ja Tallinna Tehnika Ülikoolis (Polütehniline Instituut), kus ta õppis a. 1948—1967. Ta toonitas kristlikus usus pakutavat stabiilset järjepidevust ja pidas ka söögipalve.

Maitsva toidu ja hea teenindamise eest tänu Ülle Veltmannile ja tema abilistele. Kohvilauas jätkunud keskustelule järgnes veel ühislaulu osa meie väsimatute muusikute eestvedamisel. Andres Raudsepal oli kaasas kolm kitarri.Tema enda sõnul on laulu ja muusikat nii palju, et üks kitarr ei seisa selle jooksul hääles. Ma ei pannud tähele, kas ta tõesti kasutas neid kõiki. Küll aga tean, et Tallinna koolilapsed läksid vastu uuele õppeaastale õiges häälestatuses! Me oleme ikkagi Tallinnast! Tänu korraldajaile, ja uute kohtumisteni, tallinlased!

Märkmed: