Soundstreams Canada koorifestival Northern Voices avati laupäeval, 4. juunil piduliku galakontserdiga Metropolitan United Churchi avarate võlvide all. Kontserdil osales neli koori: Läti Raadiokoor, Norra Solistide Koor, Pro Coro Canada ja The Elora Festival Singers. Dirigeeris Tõnu Kaljuste. Väljaspool väljakuulutatud programmi esines kontserdil ka soome meeskoor Huutajat.

Kontserdi esimene osa algas kaasaegse poola helilooja Henryk Gorecki pühalik-piduliku oodiga Neitsi Maarjale „Totus tuus“, kus suur ühendkoor end väärikalt maksma pani nii dünaamikas, intonatsioonis kui nüansirohkuses. Igati sobiv ja hästivalitud avanumber. Helipuhtus ja dirigendi harukordselt täpne jälgimine olid nauditavad.

Siis lahkus suurem osa koorist poodiumilt, jättes paigale vaid südamiku, mille moodustas Läti Raadiokoor (ja mida dirigent pidas professionaalseimaks kõigist neljast). Esitati kaks meeleolutsevat armastuslaulu, mille autoriks taani helilooja Peter Bruun, kindlalt noorim kõigist esitatud heliloojaist. Teise laulu puhuks liitus läti kooriga Pro Coro Canada. Need kaks laulu olid huvitavad, kuid ei pakkunud muusikaliselt siiski küllalt, et õigustada tehnilist nõudlikkust nende esitamisel. Esimene osa lõpetati vene ortodoks-kirikumuusika klassikaga, milleks oli Rahmaninovi „Vesprid“. Sellest esitati esimesed kuus osa ja ühendkoor rivistati traditsioonivastaselt — naishääled saalist vaadatuna vasakus, meeshääled paremas tiivas. Sellest kujunes naudingu tipp nii muusikalises kui religioosses tähenduses. Kui veel midagi soovida jäi, siis ehk oleks tahtnud koorile lisada paar-kolm mahlakat vene bassi. Jah, paar mini-shaljapinit oleks veel ära kulunud, et tõelist profundo-elamust saada.

Kava teise osa täitis kaks ulatuslikku helindit, mõlemad loodud käesoleval aastal, mõlemad esiettekandes ja mõlema helilooja kohalviibimisel. Esimese pala „The Death of Shalana“ autoriks oli 1933. aastal sündinud kanada helilooja R. Murray Schafer, suur novaator koorimuusika vallas, keda kohalikud muusikakriitikud on nimetatud akustilise ökoloogia isaks. Selle helitöö efektiivseks esitamiseks oli dirigent sunnitud kasutama erakordset ruumilist lahendust: osa koorist jäi ette poodiumile, kuna teine pool paigaldati kiriku tagaossa, publiku selja taha. Dirigent juhatas vahekäigu keskelt, n.ö otse publikust. Sellest kujunes kahe koori omapärane kahekõne, kusjuures juhatamine tuli läbi viia nii, et tagumine koor oleks suuteline jälgima dirigenti selja tagant. Sama moodust kasutati teise helindi puhul, milleks oli multireligioosne „Invocations and Last Word“, autoriks 1944. aastal sündinud briti helilooja sir John Tavener.

See helitöö on neljaosaline, rajatud saksa sufistliku filosoofi Frithjof Schuoni luuletekstidele. Esimene osa on kristlik, teises pöördutakse ameerika-indiaani usundi poole, kolmandas laskutakse hinduismi ja neljandas budismi. Iga osa lõpeb igiürgse hüüdega „Om!“ (ja kuidas see „m“ suure kiriku kõrgete võlvide all helises!). Gigantne teos lõpeb Schuoni luuletusega „Endwort“, mis veenvalt kinnitab, et igal Jumala märgil on oma kõne. Selle helindi ettekanne on koorijuhi meisterlikkuse proovikivi. Kaljuste pidas proovile vastu ilmel, nagu oleks see talle igapäevane asi. Küllap ongi. Kuid publiku ovatsioonid nii temale kui kohalviibivaile heliloojaile ja — mis seal salata — ka võrratuile lauljaile olid võimsad ja kauakestvad.

Olen siiani teadlikult mainimata jätnud vennasrahva uljad Huutajad, kes, nagu eelpool mainitud, olid programmivälised esinejad. Kuna nad kohe kava alguses täiesti ootamatult ette marssisid ja karjuma pistsid, siis otsustasin, et vähemalt selle lehe veergudel võivad nad kannatlikult oma järge oodata. Nende musitseerimine (ah, kui tõrksalt ma seda sõna tarvitan) esindab Soundstream Canada kunstilise direktori Lawrence Cherney sõnutsi uut zhanri muusikas, mis ei tunne piire. Olgu muusikaga kuidas on, kuid sündsuse piiridest astusid need enesekindlad noorhärrad küll mitu mehist sammu üle. Astuda galakontserdi algul otse kohalviibiva kindralkuberneri ette ja röökida (see pole liialdus) Kanada hümni, millele publik reageerib valju naerulaginaga — see nõuab jultumust.

Publiku kaitseks võin öelda, et keegi ei saanud aru, et see hümn oli, see selgus alles hiljem. Sama juhtus Norra ja Rootsi hümnidega ja isegi üks soome hällilaul oli kavas, mis tahtmatult kergitas hirmunud mõtte, et kui see pidi lapse magama uinutama, millega seda last siis kord äratatakse! Beethoven/Schilleri „Ood rõõmule“ kiituseks tuleb öelda, et saksakeelsest tekstist sai keelt valdav inimene aru. Schiller oleks neile ehk andestanud, Beethoven mitte milgil tingimusel.

Koor olevat asutatud Oulus 1987. a. 20 noore mehe poolt, kel „polnud midagi paremat teha“. Kui kahju. Minul on. Ja ma ei usu, et peaksin sellepärast, silmad maas, käima. Kui, siis ehk vaid seetõttu, et olen neile lubamatult palju aega ja leheruumi pühendanud.

Kokkuvõttes pakkus kontsert koorilaulu armastavale inimesele elamuse, milliseid saab haruharva. Seda lisaks rahvuslikku uhkust kõditavale teadmisele, et üks maailma tippkoorijuhte on eesti soost.

Märkmed: