Rootsi suremuse oluline enamus on ebaõnnestunud hooldekodude ja koduravi süsteem, mis paika pandi 1990-date alguses n. n. "Ädel-reformi" nime all. Kõik raha kokku hoidmiseks. Siis kaotati pikaravihaiglad ja krooniliselt haiged paigutati maakondlike nõukogude süsteemist kohalike omavalitsuste valdusesse. Vanadekodude asemele tulid hooldekodud täis kroonilisi multihaigeid vanureid ja n. n. normaalsed vanurid pandi kodudes hooldepatrullide hoole alla.
Hooldekodude töötajad on olnud viletsa või puuduva väljaõppega ja sageli tunnipalgaga töötajad. Viimased ei julge koju jääda külmetusega, sest siis ei saa nad palka. Arvatavasti on peamine koroona levik Rootsi hooldekodudes toimunud just nende kaudu. Ma mäletan, kui mu isa oli hooldekodus 1998-1999, siis võeti ta voodist üles umbes kell kaksteist, anti süüa ja pandi magama juba kell 15, et väikesearvuline personal jõuaks kõigiga hakkama saada.
Keskmine hooldekodudes viibimise aeg nendel multihaigetel vanuritel on 9 kuud, siis surevad igal juhul. Nii et viga on Rootsi hooldekodude süsteemis ja siin ei mängi rolli, kas koroonaga tegeletakse Rootsi vabatahtliku või Eesti politseiliku süsteemiga, sest need multihaiged vanurid on isoleeritud algusest peale. Pooled nendest on dementsed ja ei tea täpselt mida nad teevad. Suuurem osa Rootsi surijatest tuleb just hooldekodudest. Kõigile, kes surevad koroonaviirusega pannakse surmapõhjuseks koroona, kuigi see võib väga hästi olla ka mõni teine haigus, mida nad samaegselt põevad. Alles siis, kui pandeemia on natuke maha rahunenud, saab võrrelda eelmise aasta surmade arvusid käesoleva aastaga ja vahe peaks andma tegeliku koroona mõju.
Rootsis sureb 90000 inimest aastas, 7500 umbes kuus. Koroona arvel on praegu umbes 3600, mis tuleb ära jaotada ja analüüsida. Praegu peab iga inimene ennast koroona spetsialistiks ja esitab oma arvamuse. Tuleb aga ära oodata lõplik areng, alles siis saab olukorda õigesti hinnata. Kõik on aga surmahirmul, kuigi varem või hiljem peame surema niikuinii. laipasid aga tänavatel pole veel näha. Ma olen tegelunud tuberkuloosiga juba 1950-date teisel poolel ja 1960-datel. Piisknakkus algas kodudes ja kitsastes ringkondades. Me uurisime ja kontrollisime iga haigestunu lähituttavad ja ikka sõõrides kaugemale, et nakatunuid kätte saada. Niimoodi tuleks ka praegu ükshaaval haigetega teha ja mitte oodata, kuni nad ise välja ilmuvad. Kõige parem oleks muidugi terve rahvas läbi testida ja nakatunud välja noppida. Täielik isoleerimine takistab muidugi viiruse leviku täielikult ja absoluutselt, ainult et siis surevad inimesed nälga, sest süüa ka ei sa, kui terve rahvas oleks isoleeritud.
Praegu tundub, et mõistusest on natuke puudu jäämas ja poliitikud pole alati mitte kõige paremad pandeemia juhid, aga tahavad end näidata tugevate meeste ja naistena. Ootame vaktsiini ja üritame käsi pestes ja kaugust pidades ellu jääda. Maskide imet ma ei usu ja võivad teha lohakaks.
