Täielik turvalisus on müüt
Tallinna–Helsingi kopteriliini pidav firma reklaamis koptereid kui väga ohutuid lennumasinaid. Kui juhtubki õnnetus, toimivat vabalt pöörlev tiivik langevarjuna ja merel pidavat kopter ujuma jääma.
Miks see nii ei olnud, sellele peavad uurijad alles vastuse andma. Selge on, et kui tiivik õhus purunes, ei saanud see kopterit enam langevarjuna kaitsta. Kuna ka õhupadjad millegipärast tööle ei hakanud, vajus kopter vee alla ja reisijad uppusid.
Takkajärele targad räägivad, et kopteril olevat juba eelmiste reiside ajal midagi viga olnud. Sellegi selgitamine jääb uurijate tööks.
Kahjuks ei ole ükski õnnetus viimane. Inimkonna praktika näitab, et neid tuleb ikka veel. Ka kõige täiuslikumate ja hoolega kontrollitud seadmetega juhtub õnnetusi. Mitu suuremat lennukatastroofi mujal maailmas ongi juba välisajakirjanduse huvi kopteriõnnetuselt ära võtnud.
Pole ülevaadet ressurssidest
Kopteriõnnetuse järel läks ajakirjanduses kohe lahti hala, et Eestil pole ei tuukreid ega päästmiseks vajalikku tehnikat. Pärast tuli välja, et päästeteenistusel tõesti ei ole kõike seda nii palju kui vaja, aga erafirmadel on nii mõndagi. Ja meie tuukrid näitasid end väga professionaalsetena.
Muidugi ei jõua väike riik pidada ülal suurt hulka päästjaid, keda väga harva tarvis läheb. On täiesti loomulik, et naaberriikidega tehakse koostööd. Kopteriõnnetuse puhul tulidki soomlased kohe appi.
Eesti riigi ja erafirmade vahendid tuleks ühtsesse andmebaasi koondada, et neid eriolukordades kasutada. Tõenäoliselt saadi kopteriõnnetusest selles vallas mõnigi õppetund.
Ajakirjanduse kahetine roll
Lisaks ülevaate puudumisele päästetehnikast ja oskustega inimestest selgus kopteriõnnetuse järel, et puudub ka päästeoperatsioonist ülevaadet omav ja ajakirjandusele pidevat infot andev ametiisik.
Me ei kujuta tänapäeval ette, et poleks infot jagavat ajakirjandust. Niisuguste õnnetuste puhul tuleb aga välja ka teine pool, „kollane“ ajakirjandus. Kohe hakkasid ilmuma artiklid naise ja õe kaotanud suurärimehest ning hukkunud noortest muusikutest. Intervjuusid andsid varem samal hommikul kopteriga lennanud või surmalennust maha jäänud inimesed. Samas kurtsid telemehed, et neil ei lastud filmida päästetööde käiku sealt, kus poleks olnud mingit sensatsiooni ega ebaviisakust.
Väikevend ja suur vend
Nõukogude ajal soodustasid vabamat mõtlemist Eestis Tallinna–Helsingi laevaliin ja Soome televisiooni nähtavus Põhja-Eestis. Soomlastele vaatasid paljud eestlasted teatud aukartusega.
Mingi alaväärsuskompleks on osale eestlastest senini külge jäänud. Tekkinud on ka võistlusmoment omavahelistes suhetes soomlastega. Kopteriõnnetus oli samal ajal, kui Helsingis toimusid kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Eesti oli seal Soomest edukam ja soomlaste igatsetud kuldmedal odaviskes läks hoopis eestlasele.
Kopteriõnnetuse puhul on ette heidetud Soome päästjate liiga suurt rolli. Ilma soomlasteta oleks siiski olnud imelik päästetöid teha isegi siis, kui eestlastel oleks selleks jõudu jätkunud. Kopter kuulus ju soomlastele ja Soome on geograafiliselt Eestile väga lähedal. Merest välja tõstetud kopter jäeti Eesti pinnale ja uurimises on juhtiv roll Eesti ametimeeste käes.
Elu läheb edasi
Kaduma jäi ühe piloodi surnukeha. Sellegi ümber on palju oletusi. Senini leidmata Peter Fredrikssonil oli väga positiivne roll Estonia katastroofi ajal, kui ta päästekopteri piloodina tõi elusana merest välja seitse inimest. Nii on tema kaudu need kaks õnnetust omavahel seotud.
Ühel päeval lõpetavad uurijad oma töö ja annavad hinnangu kopteri seisukorrale, lennufirmale ja pilootide tegevusele. Kindel on see, et elu läheb edasi. Katastroofid ei lõpeta lendamist, laevasõite ega kosmosereise. Juba järgmisel päeval pärast õnnetust jätkas tööd ka Tallinna–Helsingi kopteriliin.