Neljapäeva, 20. novembri õhtul esinesid St. Anne Anglikaani kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kontserdi korraldajaks oli Soundstreams Kontsertbüroo koostöös Eesti Kunstide Keskusega. Sponsorite hulgas olid Toronto Eesti Ühispank ja Heinsoo Kindlustusbüroo.

Suur vanaaegne kõrgete võlvialustega kirik, mis mahutab umbes tuhat inimest, oli eelmüügil täiesti välja müüdud ja nii mõnigi heas lootuses kohale ilmunu pidi pettunult lahkuma. Publik koosnes valdavas enamuses eestlastest, kuid oli märgata ka küllaltki palju kohalikke muusikahuvilisi.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor on Eesti tuntuim klassikalise muusika ansambel ja kuulub maailma tippkooride hulka. Koor on asutatud Tõnu Kaljuste poolt aastal 1981 ja on laulnud paljude maailmakuulsate dirigentide taktikepi all. Koori praeguseks dirigendiks ja kunstiliseks juhiks on Hollandis sündinud ja hariduse saanud sakslane Daniel Reuss.

Tallinna Kammerorkester, samuti asutatud Tõnu Kaljuste poolt aastal 1993, koosneb esmaklassilistest instrumentalistidest, kes sageli esinevad iseseisvalt solistidena ja kes leiavad pidevalt rakendamist teistes orkestrites ja ansamblites.

Kogu kava koosnes neljast ulatuslikust palast, kummaski osas kaks. Antonio Vivaldi barokkstiilis Beatus vir koosneb üheksast osast, originaalselt kirjutatud ühele koorile ja solistidele, hiljem kohandatud kahele koorile, millisel kujul see ka esitati. Kanada helilooja Paul Frehneri The Seven Last Words of Christ on ultramodernne seitsmeosaline helitöö, millest esitati kolm.

Teist osa täitis Arvo Pärt kahe helindiga. Esimene – Orient & Occident – on orkestripala, mis baseerub vanaslaavikeelse Credo tekstile. Te Deum on suurteos, kus peale koori ja orkestri osalevad kohandatud klaver ja tuulekannel, mõlemad esitatud helilindilt. Kohandatud klaveri puhul on keeled kaetud selliselt, et muudavad instrumendi helivärvi. Teos koosneb 17-st osast, seotud tuulekandle undavast helist nii, et üksikute sektsioonide vahel tühikut ei teki. Etendusel oli väike grupp lauljaid paigutatud taha rõdule, tekitades omapärase kaja efekti.

Ma kõhklen alla kirjutamast ühe erudeeritud kolleegi väitele, et täiuslikud ettekanded on igavad. Pean aga tunnistama, et ettekandest kirjutamise teevad nad raskeks küll. Mida öelda ettekande puhul, kus juba esimesed helid suruvad su vastu istme seljatuge ja lõpuks kergitavad nagu takukoonla katedraali võlvide alla koos su kriitilise meelega? Publik oli algul harvakogetud vaimustuses ja lõpuks lausa ekstaasis. Lisaks esinejaile sai tugevate ovatsioonide osaks ka kohalviibiv helilooja Paul Frehner.

Mida siis ikkagi öelda? Tean, et järgnev loosung on pisut kulunud ega sobi hästi kokku eelnevaga ega üldse vaimuliku muusika atmosfääriga, kuid kasutan seda siiski: eestlane olla on uhke ja hää!

Märkmed: