Kolmapäeva, 17. oktoobri õhtul oli Toronto muusikaarmastajail haruldane võimalus nautida Eesti Maja suures saalis esmaklassilist soololaulu Rahvusooper Estonia bass-baritoni Mati Palmi esituses. Klaveril saatis teda Charles Kipper.
Mati Palm on külastanud Torontot korduvalt ja rõõmustanud siinset kontserdipublikut oma võimsa ja kaunitämbrilise häälega. Seekordne kontsert oli aga midagi erilist mitmes tähenduses. Oleme harjunud Mati Palmis nägema ennekõike ooperilauljat ja kõik muu, mida ta on esitanud kuitahes peenelt ja stiliseeritult, on kuhtunud voogavate ja mäslevate ooperihelide kõrval kuidagi teisejärguliseks; täpseks ja korrektseks musitseerimiseks, kuid liiga tavaliseks, et vaimustada.
Äsjane kontsert, mis toimus Eestlaste Kesknõukogu Kanadas korraldusel, oli pühendatud laias laastus eesti heliloomingule ja kandis mitmekordset juubelipitserit. Käesoleval aastal tähistati Eestis Mart Saare 125. sünnipäeva ning järgmisel aastal on veel mitu juubelit: Artur Kapp – 130, Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks – 100, Villem Kapp – 95. Pea kõigil neist juubilaridest oli kavas vääriline koht, lisaks mitmed teised tuttavaks ning armsaks saanud heliloojad. Ka ooperiaariad ei puudunud.
Kava algaski kahe hästituntud aariaga maailmalavadelt: Fiesco aaria Verdi „Simon Boccanegrast“ ja Masetto aaria Mozarti „Don Giovannist“. Kolmandaks laulis solist Toselli lüürilise ning igihalja „Serenaadi“, mille ta pühendas Stella Pahapilli mälestusele. Efekt oli kirjeldamatult ilus ja südamlik. Publik kviteeris seda püstitõusmisega, austamaks nii solisti kui lahkunud muusikut ja kunstitegelast.
Ülejäänud esimene osa oli jaotatud Saare ja Artur Kapi vahel, kummaltki neli laulu. Mitmekülgne ja vaheldusrikas programm esitati kahe kunstniku suurepärases koostöös haaravalt ja nüansirohkelt. Eriti paeluv oli Kapi „Sa oled mu südame suvi“.
Teine osa algas kolme Ernesaksa lauluga, neist esimesed kaks taas ooperiaariad, kuid rahvapäraselt humoristliku varjundiga. Sellele järgnesid peale peatse juubilari Villem Kapi Türnpu, Oja, Kreek, Arro ja Oit. Lõpunumber – Oksvorti „Meil merivood on vabad“ oli pigem etteplaanitsetud lisapala, kus pianisti eestvedamisel publik kaasa laulma ärgitati.
Siinkirjutaja jaoks oli see üks uus ja senitundmatu Mati Palm, kes sedapuhku meie kontserdipubliku ees seisis. Tema ettekande seekordseks vesimärgiks ei olnud tavapärane ürgne jõud (mida ta, tõsi küll, ka seekord paiguti mõjuvalt demonstreeris), vaid südamlik pehmus, tundehellus. Unustamatu elamuse andsid Türnpu „Üksainus kord“ ja Oja „Me olime nagu lapsed“. Kunstnik oli hiilgavas vormis nii hääleliselt kui meeleolult. Täpne ja delikaatne toetus Charles Kipperilt klaveripingil mõjus ergutavalt, ja paiguti, eriti teises osas, saavutas kontsert sellise astme, kus laulja isik nagu haihtus olematuks, sulas esitatava muusikaga üheks tervikuks. Viis transsi ka kontserdi kolmanda komponendi – publiku, mis, kuigi arvuliselt väike, oli erakordselt soe.
Kava lõpposa alates Arro Juhani lauluga operetist „Tuled kodusadamas“ kaldus estraadimuusika valda, mis pidanuks häirima, kuid meeled olid nii pingsalt köetud, et ei häirinud. Muusikalise suursündmuse, mida seekordne kontsert kahtlemata oli, rahvapeoks muutmine on siinkirjutajat alati ebameeldivalt puudutanud. Tahaks jätta kunstnikud pjedestaalile, kuhu nad on endile kindla koha kinnitanud, ja neid vähemalt sel õhtul üldse mitte „rahvameestena“ tunda. Ja ometi oli õhkkond kujunenud selliseks, et lihtsalt pidid andestama. Rahvamehelikkus ei mõjunud labaselt.
Mõlemad kunstnikud said oma teenitud lilled ning aplaus saalis ei tahtnud vaibuda. Veel lauldi ühiselt „Nagu linnu tiivul“ ja viimasena kõlas üks ooperiaaria. Korraks publiku hulka astunud muusikud olid taas oma kättesaamatus kauguses/kõrguses. Nende väärikus oli taastatud.
Täname, Mati Palm! Ootame tagasi ja võimekas lavapartner on meil olemas.
Kõrgetasemelist laulukunsti Eesti Maja lavalt
Kultuur
TRENDING
