Ma lõpetasin möödunud kevadel Tallinna ülikooli filosoofia eriala. Nüüdseks olen olnud juba pool aastat töötukassas arvel.
Tööd otsides olen siiani veel suutnud vastu panna kiusatusele minna lihtsama vastupanu teed – hakata klienditeenindajaks. Selle asemel olen käinud iga kuu aru andmas töötukassa konsultandile, kes arvab, et kui ma olen ülikoolis õppinud filosoofiat, siis olen hariduselt filoloog.

Töömaastikul näib eelneva töökogemuse ja kasulike tutvuste puuduse tõttu ettekandjaks minek olevat justkui ainus võimalus. Jah, ma olen õpingute ajal töötanud pool aastat baaris, kuid nüüd tahaksin oma elult juba midagi muud. Ma olen noor inimene, täis värsket indu, võimet mõelda nii loominguliselt kui ka loogiliselt, tahet leida värskeid lahendusi ja entusiasmi muuta maailma, alustades väikestest asjadest.

Ma ei taha leppida olukorraga, kus entusiastlikel ja haritud noortel inimestel ei jää muud üle kui öösiti baarides õlut välja valada. See tundub allaandmisena. Ja kuna tööandjad otsivad inimesi, kellel oleks juba töökogemus, ei saagi noor inimene töökogemust, sest keegi ei võta teda tööle.

Ka tööandjale võib tulla kasuks võtta väike risk ja usaldada noort inimest, kelle mõttemallid pole veel nii kinnistunud ja kes suudab värske pilguga pakkuda uuenduslikke lähenemisi.

Mis ma lahtrisse kirjutan?

Muidugi teadsin juba ülikooli astudes, et filosoofia bakalaureusekraad pole just viljakaim pinnas, millelt pärast lõpetamist tööotsinguid alustada, aga oma isiklikku arengut silmas pidades läksin seda õppima sellegipoolest.

Filosoofia oli see, mis pani mind sisemiselt põlema, janunema elu järele. Ja ma pidin usaldama oma sisetunnet.

Nüüd võin rahuliku südamega öelda, et see oli üks õigemaid otsuseid, mis olen oma elus teinud. Ma kirjutasin oma lõputöö naudingust, eksistentsiaalsest hedonismist, uurides inimese täieliku vastutuse ja elunautimise vahelist suhet.

Filosoofia õppimine arendab mõtlemisvõimet, õpetab kahtlema, küsima, analüüsima ja täpne olema. Need on väga universaalselt vajalikud oskused. Ma arvan, et tegelikult peaks selline oskustepagas andma mulle võime saada hakkama üpris laias töövaldkonnas.

Ometi kui töötukassa konsultant mult küsib, millist tööd ma otsin, ja ma räägin talle oma oskustest ja ettekujutusest, milline võiks olla mulle sobiv töö, siis vaatab ta mulle mõistmatu näoga otsa ja küsib: „Aga mis ma siia lahtrisse kirjutan?”

Eks see on ilmselt tema jaoks lihtsalt töö, mis tuleb ära teha. Lahtrid, mis tuleb täita. Aga kui konsultantide tööks on tabada minu jutus ametinimetuse moodi kõlavaid märksõnu ja neid töökuulutuste otsimootorist guugeldada, siis ausalt öeldes ma nende tegevuses suurt lisaväärtust ei näe. Guugeldada oskan ma ise ka.

Näha CV-st kaugemale

Tööotsinguportaalidest on võimalik leida imekspandavalt palju tööpakkumisi, kus kandidaadile esitatud nõudmiste hulgas on kirjas, et erialane haridus on eeliseks (võib ka olla alles omandamisel), aga vähemalt paar aastat eelnevat töökogemust kõnealuses valdkonnas on kohustuslik.

Erialane haridus annab eelise, aga erialane töökogemus on haridusest tähtsam? Ühest küljest tõesti, tööandjal on lihtsam võtta eelneva töökogemusega inimene, sest teda on lihtsam välja õpetada ja tal pole ainult teoreetilised koolitarkused, vaid reaalne praktiline kogemus ja ehk ka kasulikud kontaktid. Aga see ei tohiks olla ainus, mis loeb.

Eelneva kogemuseta noorel võivad olla kõik eeldused, et temast saaks väärtuslik töötaja, aga kõigepealt peab keegi andma talle võimaluse ennast tõestada. Kui tööandjad noore inimese nappi CV-d nähes teda isegi vestlusele ei kutsu, siis ta ei saagi üldse võimalust näidata, et ta võib tegelikult olla sellele tööle konkurentsivõimeline kandidaat. Noorel inspireeritud inimesel võib olla väärtuseid, mis ei paista välja CV mustvalgetest faktidest.

Sellises olukorras ei tundu isegi edasi õppima minek lahendusena. Õppimine võib ju tasuta olla, aga elada on ka vaja. Täiskoormusega õppe kõrvalt tööl käia kuigi korralikult ei jõuaks ja paari aasta pärast oleks ikka sama probleem, et haridus on, aga nõutavat töökogemust mitte.

Kahju, kui noore inimese ainus normaalselt kättesaadav iseseisvumise võimalus on hakata klienditeenindajaks. Ma ei ootagi rahamägesid ega juhtivaid positsioone, vaid lihtsalt võimalust tõestada, et hoolimata eelneva töökogemuse nappusest on ka minul midagi pakkuda.

Praegu olen veel lootusrikas, et kiirnuudlitest koosnev menüü ei pane mind niipea ideaale unustama.

Linn Nagel, tööd otsiv noor

http://www.epl.ee/news/arvamus...

Märkmed: