81 aastat on möödunud sellest, kui korp! Amicitia Tartus 21. novembril 1924 asutati. Aastapäeva pühitsemine ehk “kommerss” on korporatsioonide elus aasta tegevuse kõrgpunkt. Mida suurem aastaarv, seda rohkem põhjust pühitseda!
Laupäeval, 26. novembril kell 4 pl algas amicade kogunemine Tartu College’i fuajees ja alles öösel kella 3 paiku otsustasid viimased koju minna, et jutuajamist jätkata pühapäevasel pannkoogi “brunchil”. Vahepealne programm oli tihe. Tipphetkedeks õestuspeo tseremoonia, rikkalik õhtusöök ja muidugi lõbus rebasteater! 18 julget, andekat rebast saavutasid eesmärgi – panid oma viguritega saalitäie värvikandjaid naerma! Rebastele kergenduseks, kuna üks oluline rebaskohustus sai täidetud.
Rituaaliderikka õestumise juurde lisandus sel aastal ootamatu nüanss, mis tekitas palju erutust ja põnevust. Nimelt läks keset lipukõnet käima Tartu College’i tuletõrjehäire. Siin pole juttu väikesest piuksumisest, vaid kõrvulukustavast kriiskamisest, mis kestis 15 minutit! Ega mingi tühine häire amicade tuju riku! Kasutati võimalust jutuajamiseks, mis muidugi vajas tõhusat hääle tõstmist, et ennast kuuldavaks teha. Üks kriiskav alarm ja 70 kriiskavat amicat! Pole ime, et mõnel kõrvad ikka veel lukus! Lõpuks häiresireen vaikis, vil! Leila Puust sai rahulikult lipukõnet jätkata. Kõik läks “vaikselt” ja sujuvalt edasi.
Lisahuvi, ärevust ja tegevust kommersil tekitasid rahakorjamise projektid rebasfondi toetamiseks. Müügile läks kahe kuuga valminud – tänu eestvedajale ksv! Kristiina Nieländerile - amicade 145 lemmikretseptiga kokaraamat “Amicitia leib”. Vil! Maaja Matsoo leiutis – puulusikad sissepõletatud Amicitia tsirkliga – müüdi kõik läbi! Ka vil! Anita Nippak Genua korraldatud vaikne oksjon õnnestus suurepäraselt. Võistlevad pakkumised tõstsid hinnad aina kõrgemale ja lõpuks olid kõik 20 amicade poolt annetatud kinkekorvi ära ostetud. Lõpptulemus? Rebasfond kasvas õhtu jooksul enam kui $1,000. võrra! Rahakorjamise eesmärgiks on toetada kevadel rebaste ja õpilaste osalemist kevadkommersil ja volbripidustustel Tartus.
Õestuspeo kestel mälestati traditsiooni kohaselt siit ilmast lahkunud Toronto koondise amicasid. Kurvastavalt kaovad järjest kõrgetes aastates Tartu-aegsed Toronto koondise asutajaliikmed. Rõõmustavalt ületab Amicitias tõhus noorte juurdekasv valusaid kaotusi.
Korporatsioonide omapäraks on eluaegne kuuluvus. Ões- või vennaskonda kuulumine on nagu perekonda kuulumine. Peetakse üksteist õdedeks, valitakse emasid, isasid, tekivad sügavad liikmetevahelised lojaalsus- ja sõprussidemed.
Teine perekondlik aspekt korporatsioonide juures on kalduvus käia vanemate, vanavanemate jälgedes. Emad, tütred, vanaemad, õed, nõod, tädid, ämmad, miniad – kõikvõimalikud samast soost mitmes erinevas vanuses sugulased üheskoos ja omavahel veel “õed” ja sõbrad. Amicitias ongi sugulasi ohtralt, sest suurim sugulaskond koosneb 21 amicast. Rõõmustavalt tõdedes pole lõppu veel näha!
Mehed laulgu oma laulu, aga naiskorporandid eeldavad järgmist: “Maa tuleb täita tütarde ja tütretütarde ja tütretütre tütardega, kui olev tahab olemist ja tulevikku tulemist.”
Korp! Amicitia jälle üks aasta vanem! (1)
Eestlased Kanadas | 09 Dec 2005 | Ellen LeivatEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kenad tibid koos-eriti see Kristina Aasa!
Eestlased Kanadas
TRENDING