13. märtsil toimus Tartu College’is, korp! Indla 80. aastapäeva tähistamine. Pidulikul aktusel andis vil! Hilja Kuutma põhjaliku ülevaate korp! Indla asutamisest kuni tänapäevani.
Allpool tema ettekanne lühendatud kujul.
Sõprus, kainus, noorus!
80 aastat tagasi rajasid 10 noort, tulihingelist naisüliõpilast just sellele ideelisele alusele teise eesti naiskorporatsiooni eestipärase nimega Indla — tuletatud sõnast ind, mis tähendab vaimustust, agarust, tegutsemisiha, entusiasmi. Need 10 naisüliõpilast, kelledest pooled olid arstiteaduskonna õpilased, võtsid uue organisatsiooni lipukirjaks mõtte kasvatada noori väärikateks ja tublideks ühiskonna liikmeteks — sõnasse kindlust, teosse ausust, kodule armastust.
Indla kirsipruun–valge-roheline trikoloor sümboliseerib sõprust, kainust, noorust. Nendes värvides astuti esmakordselt avalikkuse ette 7. märtsil 1924 — päeval, mil Tartu Ülikooli valitsus kinnitas korp! Indla põhikirja.
Esimesed aastad polnud kerged, sest puudusid kogemused ja vilistlaskogu oma traditsioonide ja majandusliku toetusega. Kui enamus asutajaliikmeist ülikooli lõpetas ning Tartust mujale siirdus, ei suutnud noorem põlvkond kõiki üleskerkinud põhimõttelisi lahkhelisid lahendada. Saabus kriis, mis välja viis need, kes ei pidanud ajakohaseks Indlas valitsevat vaimu, mh. täiskarsklust. See kriis tegi noorele organisatsioonile ainult head. Pärast seda algas liikmeskonna järsk tõus.
Akadeemilise töö kõrval osales Indla pere agaralt mitmete akadeemiliste erialaseltside tegevuses, kuuluti Naiskodukaitsesse, asutati oma laulukoor, võeti osa tantsukursustest, harrastati võrkpalli, milles tuldi korduvalt esikohale. Tegutseti üliõpilaskonna Edustuse juhatuses. Üliõpilaslehte toimetas indlaensis Erika Viirsalu-Nivanka, kellest peale ülikooli lõpetamist sai Eesti Ringhäälingu esimene naisdiktor ning hiljem valitsuse propagandatalituse kultuuriosakonna juhataja. Paar aastat tagasi ilmus Eestis Erika Nivanka elulugu — „Soome lahe kahel kaldal”.
Kui okupatsioonivõimud 1940.a. korp! Indla sulgesid, oli selles ca 300 liiget. Ühel kolmandikul õnnestus põgeneda läände.
Indlaensiseid iseloomustava innuga otsiti peagi ühendust ning varsti tekkisid koondised Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias. Üksikliikmeid oli ka Saksamaal, Inglismaal, Soomes ning isegi Bermuudas.
USA-s on Indla koondised tegutsenud nii ida- kui ka läänerannikul. Aastaid oli eriti tugev New Yorgi koondis. Nüüd on aga tegevuse keskpunkt nihkunud Baltimore-Washington-Virginia piirkonda. Liikmeid on USA nimekirjas 100 ringis. Palju aastaid oli lääneranniku koondise hingeks pagulusse pääsenud asutajaliige Alice Naelapea. Alice oli tulihingeline eestlane ning põline õpilane, kes veel kõrges vanuses kuulas ülikoolis loenguid ning tutvustas igal võimalusel ameeriklastele Eestit ja ta saatust. 99aastaselt pöördus ta koos oma tütre, indlaensise Heldia Estamiga tagasi Eestisse, kus Indla pere teda vastu võttis kui kauaoodatud ema. Indlaensiste ringis tähistas ta ka oma 100. juubelit. Alice võis rahuldust tunda, et koos temaga tegutsesid aktiivselt Indlas samaaegselt ta tütar ja tütretütar — seega kolm generatsiooni indlaensiseid.
Indla tegevusele Kanadas pandi alus 1949.a. kevadel, kui toimus äsja siia saabunud indlaensiste esimene kokkutulek. Neid, nüüd juba lahkunud liikmeid oli 7 — Elsa Arak, Aino Haabniit, Meta Hansen, Nelly Kess, Hilda Kuutma, Laine Popovich, Helga Veidenbaum. Aasta hiljem oli arv juba kahekordistunud. 1956 a. sügisel võeti vastu korp! Indla esimesed rebased Kanadas — Anne Haiko-Puski, Hilja Kuutma, Ülle Pärnaste-Toomver.
Aastate vältel oleme manalateedele saatnud üle veerandsaja Toronto koondise kaasõe. Mälestus nendest on aga püsiv. Rõõmustame, et meie keskel viibib veel neli Tartu-aegset indlaensist — vil! Erika Bockfeldt, Medea Gnadenteich, Erika Kessler ja Heljo Randlepp. Nad on meie Toronto koondise raudvara!
Oleme uhked, et paljud meie väliseesti liikmeist, just Põhja-Ameerika mandril, on andnud ning jätkuvalt annavad väärika panuse eesti ühiskondlikus tegevuses, alates lasteaiast kuni vanurite abistamiseni; noorteorganisatsioonides, laulukoorides jne.
Kanada ja USA koondised on tegelnud ka kirjastamisega. Indla 35. aastapäevaks 1959. a. ilmus USA koondise toimetusel väike Indla album ning 1974 a. Toronto koondise toimetusel kuldjuubeli nägus album. 1992a. ilmus USA-s raamat/laulik „Indla raudvara”, kus lisaks lauliku osale on ka Indla eeskirjad ja muud tarvilikku.
Ligi 50-aastase vaikiva ajastu järel on korp! Indla taas hoogsalt tegutsemas Eestis. Taasasutamise mõte tekkis 1988.a. sügisel neljal bioloogiatudengil. Korp! Indla registreeriti Tartu Ülikooli nõukogus 3. märtsil 1989, neli päeva enne Indla 65. aastapäeva. Sama aasta 31. märtsil taasasutati ametlikult korp! Indla Eestis. Toimus pidulik jumalateenistus Tartu Pauluse kirikus, asutamiskoosolek ülikooli peahoones ja koosviibimine ülikooli vanas kohvikus.
Indla liikmeskond Eestis on kasvanud 175 liikmeni ning tegevus arenenud ja võtnud kindla suuna. On taastatud sõprusleping Helsingi Ülikooli Savo osakonnaga ning taasasutatud vilistlaskogu. 75. aastapäevaks ilmus album „Korp! Indla 1924 — 1999“. On taas saadud oma korter, mille sisustamiseks ja tarbeesemete muretsemiseks andis majandusliku panuse väliseesti liikmeskond.
80 aastat tagasi püstitatud tähised on juhtinud me liikmeskonda nii kodu- kui välis-Eestis ning korp! Indla seisab kindlalt ja väärikalt teiste eesti akadeemiliste organisatsioonide kõrval.
Vivat, crescat, floreat, korporatsioon Indla !