Nagu teisedki Eesti üliõpilasorganisatsioonid, võeti eesmärgiks kasvatada eestimeelseid kodanikke. Korporatsiooni deviisiks valiti „ausus, kindlus iseteadvus ja ühistunne“, värvideks sinine, must ja roheline.
Kuna Peterburis muretsetud konvendi korter tuli I ms. tõttu likvideerida, asuti ümber Tallinna, kus aga tegevus peagi vaibus. Grupp eesti üliõpilasi, kes õppisid Berliini Tehnikaülikoolis Saksamaal, kutsusid Rotalia uuesti ellu 1923.a. veebruaris. Alles 24. veebruaril 1924 asutati konvent Tartusse, kus see tegutses kuni sulgemiseni N. Liidu okupatsioonivõimude poolt 1940.a. juulis.
12. novembril 1933 sõlmiti sõprusleping Varsinais Suomalaisen Osakunnaga.
1934.a. jaanuaris asutati Rotalia osakond Poolas Varssavis sealses tehnikaülikoolis õppivate eesti üliõpilaste poolt. See likvideeriti II ms. alguses.
9. novembril 1935 ühines korporatsioon Kaljola Rotaliaga. 26.märtsil 1936 osteti oma maja Tartusse, Tähe tänav nr. 3.
1943-1944 tegutses Rotalia osakond Helsingis. Sinna kuulusid peamiselt need rotalused, kes teenisid Eesti Jalaväerügemendis Soome Armees.
Nõukogude okupatsioonivõim Eestis hävitas hulga rotalusi, nende hulgas mitmeid kõrgemaid sõjaväelasi.
Pärast Eestist põgenemist II ms. päevil loodi Rotalia osakonnad Rootsis ja esialgu Saksamaal põgenikelaagrites ning pärast nende likvideerimist Kanadas, USA-s ja Austraalias. Praegu eksisteerivad konvendid Tartus ja Tallinnas, osakonnad Rootsis, Torontos, Ottawas, Vancouveris, New Yorgis, Baltimore'is, Los Angeles'is ja Seattle'is.
Nõukogude võim avaldas Soome valitsusele survet, et Soome üliõpilasorganisatsioonide sõpruslepingud tuleb pagulaseestlaste poolt taasloodud intiimorganisatsioonidega lõpetada. Teadaolevalt oli Varsinais Suomalaisen Osakunta (VSO) ainus, kes sellele nõudele ei allunud ja sidemed Rotaliaga püsisid.
VSO liikmed võtsid sellele vaatmata pidevalt osa Rotalia aastapäevadest nii Rootsis kui ka Torontos ja New Yorgis kuni Eesti vabanemiseni.
90.a. juubelipidustuste peaüritus peeti Tartus. Torontos peeti pidustused kolm nädalat varem, et võimaldada liikmetel mõlemal pool osaleda. Kanadast osales 21, USA-st 14 ja Rootsist kuus rotalust. Neile lisandusid daamid, keda oli siiski suhteliselt vähe.
11. novembril toimus Helsingis Rotalia ja VSO sõpruslepingu 70. aastapäeva pühitsemine, kuhu sõitsid 50 rotalust ja daami. 13. novembril toimus Rotalia Tallinna osakonna korteris, mis asub Toompeal Lossi Plats nr. 4, tutvumisõhtu väljastpoolt saabunute ja kohalike rotaluste ja nende daamide vahel.
Reedel, 12. novembril toimus Tartu Ülikooli aulas pidulik aktus, kus aktusekõne pidas vilistlane dr. Helmuth Sandström Kanadast ja VSO sõpruslepingule pühendatud kõne Rotalia ja VSO vilistlane dr. Pekka Häyri, milles ta meenutas meie sidemete tugevust, mida poliitilised tormid ei suutnud purustada. Tervitusi oli Eesti ülikoolidelt, sõpruslepinglastelt ja teistelt eesti akadeemilistelt organisatsioonidelt.
Reedeõhtune ball peeti Rotalia majas Tähe tänaval. See maja oli okupatsiooniaastatel tugevasti alla käinud, mistõttu oli taastamiseks vaja suurt remonti. Selleks panid rotalused väljaspool Eestit kokku veidi üle 250.000 Kanada dollari pluss palju vabatahtlikku tööjõudu, mis suurimad vajadused kattis. Nüüdseks on rahaline koorem nihkunud üha rohkem koduste rotaluste kanda. Maja on suur ja saal küllaldane eeskujuliku balli korraldamiseks. Kõrvalruumid andsid oma mitmekesisusega ballile huvitava atmosfääri.
Laupäevasele vennastuspeole oli saabunud üle 300 osavõtja. Peale rotaluste ja VSO liikmete olid seal sõpruslepinglaste läti korporatsiooni Letgallia ja Poola korporatsiooni Respublica esindused. Kohtuti vanade sõpradega Rotaliast ja VSO-st ning loodi uusi sõprusi. Enne vennastuspidu pidas Ülemaailmne Rotalia Vilistlaskogu oma esindajate koosoleku, kus arutati aktuaalseid probleeme. Pühapäevane kaatripäev kestis vaid paar tundi, sest oldi juba üsna väsinud ja paljusid ootas ees kojusõit kas kaugele või lähedale. Pühapäeval peeti ka Rotalia daamide koosolek, et arutada, kuidas daamid saaksid Rotalia tegevust paremini sisustada.
Juubeli puhul ilmus ka veidi üle 400-leheküljeline Rotalia juubelialbum. Tegelikult on see peamiselt Rotalia ajaloo kolmas osa, mis hõlmab ajavahemikku 1988-2003, millele lisandub ülevaade rotaluste tegevusest Nõukogude okupatsiooni ajal, kus käidi koos kalameeste või lauluühingute nime all. Kirjavahetus kaasvendadega teispool raudset eesriiet oli harv ja mõistukõnes. Vilistlased Rein Taagepera ja Meelis Atonen on edukalt osalenud taastatud Eesti poliitilises elus.
Ilmus ka uus paljude lauludega ning 2003.a. nimekiri, kus on kirjas 522 nime.