Korporatsioon Ugala asutati Tartus 10. nov. 1913. Asutamine järgnes noorte üliõpilaste soovile luua uus korporatsioon, mis vaatamata korporatiivsele kasvatusele oleks küllalt demokraatlik ka Eesti rahvusküsimustes. Isamaalisuse mõtetest lähtuvalt valiti organisatsiooni nimeks Ugala ja korporatsioonivärvideks must-sinine-valge. Lipukirjaks valiti isamaa-sõprus-ausus ning põhimõtetes toonitati lisaks isamaalisusele ka kõlbelisust, mõõdukust, töökust ja ausust.
Põhimõtete ja kodukorra väljatöötamisel arvestati kõigepealt Eesti üldsust. Seepärast võeti vastu otsus keelata konvendiruumides alkoholi tarbimine, millega sooviti veelgi eemalduda baltisaksa korporatsioonidest.
Algaastatel puudus Ugalas vilistlaskond, mis lubas üliõpilastel teha julgemaid omapoolseid otsuseid ning mitte liialt lasta end mõjutada teistest eesti akadeemilistest ja baltisaksa organisatsioonidest.
Saksa okupatsiooniga kaasnenud Landesuniversitäti boikoteerimine konvendi poolt ning otsus minna in corpore Vabadussõtta võeti Ugalas vastu vaidluseta. Vabadussõda nõudis oma põhimõtete eest võidelnud ugalensistelt ka esimesed ohvrid.
Võrreldes Vabadussõja eelse perioodiga, sai nüüd eesti akadeemiliste organisatsioonide peamiseks eesmärgiks akadeemilise kasvatuse kaudu oma liikmete rahvuslikkuse arendamine. Kartmata kaotada oma eripära, lubas ka nüüd Ugala oma konventi alkohoolsed joogid kui ühe osa üliõpilaselust.
Kahe sõja vahel
Kahe maailmasõja vahelisel perioodil võib Ugalat pidada üheks vabameelsemaks akadeemiliseks organisatsiooniks. Mõned väiksemad organisatsioonid, kes lõpetasid oma tegevuse (nt. korp. Rajala ja üliõpilasselts Valvila), soovisid enamiku oma liikmeskonnaga astuda Ugalasse kui ühte liberaalsemasse organisatsiooni.
1939. a. täitus Ugala suur unistus — koliti oma vilistlase Arnold Matteuse projekteeritud konvendihoonesse Kuperjanovi tänaval.
Ugala konvendihoone oli ka esimene ja ainuke toonases vabariigis spetsiaalselt konvendi vajadusi silmas pidades projekteeritud hoone.
Pärast II maailmasõda tekkisid väikesed koondised esmalt Rootsis ja põgenikelaagris Saksamaal Geislingenis, seejärel juba kogu maailmas, kuhu Eesti pagulaskond laiali puistati — Kanadas, Austraalias ja USAs.
Taasalgus 1988. aastal
Ugalensiste koosviibimised jätkusid alates 1950 ndate lõpust ka Kodu-Eestis, kui Siberis ellujäänud olid Eestisse tagasi jõudnud. Kokkusaamised sünnipäevadel, korporatsiooni aastapäevadel ja ka kaaslaste matustel ei lasknud sidemetel katkeda.
Need kooskäimised võimaldasid Ugalal 1988.a. lõpus esimese korporatsioonina taastada oma tegevus ülikooli juures. Suurt osa etendas selles grupp bioloogiatudengeid, kes olid soovinud luua täiesti uut korporatsiooni, kuid nüüd said nendest Ugala põhimõtete ja ideede edasikandjad.
Alustati oma Kuperjanovi tänava konvendihoone tagasinõudmisega, mis õnnestus ja kus nüüd ka asutakse. Ehitusele tehti kapremont ja seda suurt ettevõtmist toetasid ugalensised nii Eestis kui mujal maailmas.
Ligi 400 ugalensist
Tänaseks on korporatsiooni liikmete arv jõudnud taas ennesõjaaegseni — koos välismaal elavate liikmetega ligi 400-ni. Ugalas on au sees salliv meel ja Tartu vaimsus. 15 a. tagasi taasasutatud Ugala on hoidnud vanu ja loonud uusi traditsioone.
90 aasta vältel on Ugala olnud isamaalisuse põhimõtte peamisi edasikandjaid. See on aidanud vastu pidada saksa ja vene survele; üle elada pika okupatsiooni- ja pagulusperioodi. Kindlasti aitab see edasi minna ka nüüd, mitte unustades tähtsamaid sihte meie argises ja materiaalses maailmas.
Vivat, crescat, floreat korp! Ugala in aeternum!
Kaarel Antons'i kirjutisest UNIVERSITAS TARTUENSIS ajalehes-7nov.2003.
Korp! Ugala tähistas oma 90. aastapäeva Torontos ja Tartus
Torontos toimusid Tartu College'is Ugala juubeliüritustena vennastuspidu 26. oktoobril ja perekonnaõhtu-ball 1. novembril koos külalistega. Perekonnaõhtul anti lisaks õhtusöögile, tantsumuusikale ja lauludele ülevaade Korp! Ugala Kanada Koondise elust ja tegevusest viimase 50 aasta jooksul Torontos. Sõnalist ülevaadet saatis ekraanil mitmesaja-fotoline programm. Juunis 1951 algas konvendi elu liikmeskonnaga, mis aastast aastasse kasvas, läbides mitmeid murrangulisi perioode (üürikorteri muretsemine; siis juurdekasv; kolimine Tartu College'isse koos teiste akadeemiliste organisatsioonidega ning Eesti taasiseseisvumine).
Kontaktid ja suhtlemine Toronto ja Tartu vahel on olnud tihedad ja sõbralikud. Peale Toronto pidustusi reisisid kaheksa ugalensist Kanada Koondise esindajatena Tartusse, et osaleda sealsetel üritustel.
Reedel 7. nov. toimusid tänujumalateenistus Tartu Pauluse kirikus ja pidulik aktus Tartu Ülikooli aulas. Õhtul järgnes ball Haridus- ja teadusministeeriumi saalis.
Laupäeval peeti konvendihoones koosolekuid, toimus ühispildistamine ning viimase ametliku üritusena vennastuspidu Tartu Ülikooli Õpetajate Seminari saalis sellele järgnenud õllelauaga. Osales ligi 150 korporanti, kes oma traditsioonide ja hoogsate tudengilauludega saali rõkkama panid.
Pühapäeval nauditi konvendihoone õueterrassil välikatlas keedetud suppi, käidi saunas ja arutati kõike möödunut.
Oli palju suhtlemist, mitmed ugalensised kohtusid esimest korda ja paljudel oli rõõmus jällenägemine üle pika aja. Kõik olid ühel nõul, et pidustused olid igati väärilised Korp! Ugala 90. aastapäevale.
Rein Pajo