Korraldajad
Korraldajate arvamused ja quo vadis ESTO?
ESTO ajal kohtus allakirjutanu ka korraldajatega, et lähemalt järele pärida, kuidas ettevalmistustööd on laabunud ja kuidas on nende ootused täitunud. Peale orgkomitee liikmete rääkisin ÜEKNi esimehe Jaak Juhansoo, EV Suursaadiku Berliinis Mart Laanemäe, vabatahtliku Mall Kandi ja ESTO referendiga Halle Münsterlandist Stefan Rodinega.
Lühidalt EÜSList
Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis (EÜSL) loodi 1952. a. Augsburgis. Täna on ühingul ligi 400 liiget üle Saksamaa, kuigi eestlasi elab siinmaal umbes kümme korda rohkem. Aktiivsemad keskused asuvad Hamburgis, Kölnis ja Münchenis. EÜSLi kuulub kuus rahvuskoondist. Lisaks eelpool nimetatutele on koondised ka Baden-Württenbergis, Bocholtis ja Ostwestfalenis.
EÜSLi esimees alates käesoleva aasta jaanaurist on Maie Kisis-Vainumäe. Esinduskogu valitakse neljaks aastaks ja on 12-liikmeline, mis omakorda valib viieliikmelise juhatuse. Kord aastas toimub täiskogu koosolek. Kõik ESTO orgkomitee liikmed kuuluvad esinduskogusse.
Saksamaal tegutseb kaks Eesti kooli – Hamburgis ja Münchenis ning EÜSL projektkoor. Traditsiooniks on muutunud iga-aastased Eesti töö- ja kultuuripäevad Annabergis, laste ja noorte kultuuripäevad, koroona- ja jakkolo võistlused, seenioride päevad ning loomulikult EV aastapäeva, jaanipäeva ja jõulupeo tähistamine.
Käesoleva aasta juuni lõpul toimunud ülemaailmsed eestlaste päevad leidsid aset aga esimest korda Saksamaal ja seda Münsteris. Saksamaa sai volituse ESTOt korraldada 2007. a. septembris peale Torontos toimunud ÜEKNi koosolekut, kui selgus, et Inglismaa eestlased ei suuda seda siiski korraldada. X ESTO orgkomiteesse kuuluvad Richo Zieminski Bocholtist (üldorganisatsioon ja majandusküsimused), Meeli Bagger Karlsruhest (kultuuriürituste üldkoordinatsioon ja pressitöö), Maie Kisis-Vainumäe Kölnist (teadlased, kirik, üldine koordinatsioon jpm) ja Gina Bauer Hamburgist (aukonsulaadid ja baltisakslased). Majutust aitas koordineerida Andres Vainumäe Mare Baltikumi reisibüroost.
Küsimuse peale, et kuidas Saksamaa eestlased julgesid ESTO korraldamise enda peale võtta, sain järgmise vastuse kõigi käest: ”See tuli nagu välk selgest taevast, kui Toronto ÜEKNi koosolekul tolleaegne EÜSLi esimees Richo Zieminski välja pakkus, et Saksamaa võiks järgmise ESTO korraldamise enda kanda võtta. Mis meil siis muud üle jäi, kui kiiresti meeskond ja omaette organisatsioon moodustada. Järgnesid kaks aastat kibedat tööd.”
Raskused korraldamisel
Maie Kisis-Vainumäe: Kõige raskem korraldamise käigus oli majanduslik külg, et arvestada, mis kõik maksma läheb, mis peab olema, kas inimesi tuleb või mitte ja kui palju. Kindlasti pani oma põntsu ülemaailmne majanduskriis, mille tõttu jäid paljud tulemata. Alguses olid plaanid suuremad, kuid programm kuivas viimase poole aasta jooksul kokku majanduslikel põhjustel. Minul on väga kahju, et käsitöölaat ära jäi. Seda saime teada alles aprilli keskel. Noortele ette nähtud diskoõhtud jäid ära, samuti spordipäev, korporatsioonide ja üliõpilasseltside kokkusaamine, puudu jäi kas vastukajast või rahast. Oleksime võinud palju rohkem näitusi teha, aga muuseumidel olid juba oma ajagraafikud paigas kaks aastat varem ja raske oli leida sobivaid ruume. Oleme väga tänulikud ERMile väikese näituse eest, samuti Eesti Kultuuriministeeriumile eesotsas Anne-Ly Reimaaga ja EV Suursaatkonnale Berliinis.
Meeli Bagger: Tundsime alles organiseerimise käigus, kuidas aeg näppude vahelt ära kadus, sest seda oli tõesti vähe. Tööd raskendas pisut ka see, et kõik orgkomitee liikmed elavad mööda Saksamaad laiali. Ilma internetita oleks see suur eeltöö absoluutselt võimatu olnud. Kõige rohkem aega võttis kontaktide leidmine, et leida üles maailmas tegutsevad väliseesti koorid ja rahvatantsugrupid jne, seejärel inimeste motiveerimine. Kui alustasime, siis ei olnud veel rahvuskaaslaste kodulehekülge, kus on ju palju kontaktandmeid. Alguses ei saanud vedama ja lõpus pidama. Veel mõned päevad enne ESTO algust tuli esinemissoove. Kummaline oli kogeda justkui paksu vaikimise tekki, mis lamas üle eelmiste ESTOde ja korraldajate kogemuste. Oli tunne, et leiutame jalgratast üha uuesti. Abi ja nõu leidsime eelmiste ESTOde raamatutest ja paljudest vestlustest vanade ESTOdel käijatega.
Richo Zieminski: Kahju, et Riiast ei saanud üldse infot, pidime alustama nullist.
Koostöö Münsteri linnaga
Maie Kisis-Vainumäe: Koostöö Münsteri linnaga on laabunud oivaliselt. On oldud abivalmid. Kuna keegi korraldajatest ei ela kohapeal, siis aidati meil ruume ja kontakte leida. Münster oli üks esimesi valikuid koha suhtes, sest siin asus aastakümneid EÜSLi peakontor, läheduses on mitmed endised paguluslaagrid. Münsteri valisime osaliselt ka oma suuruse või väiksuse poolest. Siin paistavad eestlased nendel päevadel ikka linnas silma ja ei kao ära.
Meeli Bagger: Koostöö Münsteri turundusosakonna ja linnavalitsusega oli algusest peale väga hea. Kuigi jah, mina isiklikult oleks linnaisade poolt ESTO kui rahvusvahelise suursündmuse vastu suuremat huvi ja toetust oodanud, seda just majandusliku poole pealt. Aga majanduskriis kimbutab kõiki.
Muljed ESTOst
Maie Kisis-Vainumäe: Minu jaoks on kõik juba toimunud ja toimumata üritused huvitavad. Väga hingelähedane oli veteranide kokkusaamine ning kõik hetked, kus sai niisama maha istuda ja inimestega rääkida. Tore oli näiteks kohtuda 32-aastase eestlannaga, kes on Eestist Saksamaale kolinud kaks aastat tagasi ja kes polnud varem aru saanud ESTOde tähtsusest, kuid nüüd ise siin osaledes lubas ta hakata juba raha koguma järgmiseks korraks. Meil on hea meel igaühe üle, kes tulid. Siiani olen ainult positiivsed vastukajasid kuulnud.
Meeli Bagger: Minu ootused on täitunud eelkõige esinejate suhtes, inimesed ja kollektiivid, kelle peale lootsin ja kellega arvestasin on kohal ning andnud endast parima. Kurb on see, et pealtvaatajaid on veidi vähe. Favoriitüritust mul pole, raske on midagi esile tõsta, kõik on hea.
Richo Zieminski: Väga positiivsed muljed jäid avamisest ja klassikakontserdist. Mõnele meeldib klassikaline muusika, teisele mitte. Minu jaoks oli tähtis, kui palju inimesi tuli kontserdile. Palju rahvast tähendab ju ka rohkem sissetulekut. Oli üllatavalt palju publikut, üle 200 inimese. Hakkan ennast juba natuke positiivsemalt tundma, suur pinge on langnud.
Kahjuks olime sunnitud ümber planeerima rongkäigu tee, mis pidi lõppema Halle Münsterlandi juures. Oleksime pidanud kõndima tänavatele, kus on palju ehitustöid ja see ei ole ilus kuliss. Teine võimalus oleks olnud rongkäik ära jätta, aga seda poleks me tahtnud, see oleks olnud ESTOde ajaloos esimest korda. Aga võib-olla ongi parem selline lühem rongkäik vanalinnas, sest pühapäevaks lubatakse väga kuuma ilma. Loodame, et saame seal laulda ja tantsida.
Jaak Juhansoo: Olen väga üllatunud, et kõik nii korda on läinud. Olin alguses üsna skeptiline, sest Saksamaal oli väga vähe aega ja vähe eestlasi. Samas on Richo selline mees, et kui ta midagi ütleb, siis on see sõna kivisse raiutud. Juba avatsermoonia jättis hea mulje, noored istumas esireas ja kirik rahvast täis. Ma ei tea, kust kõik inimesed rongkäiguks välja ilmusid. See oli võimas. Olen kohanud nii palju tuttavaid siin, keda ma ei lootnudki näha. Nad on siin Austraaliast, Havaist, Tahiitist. Olen pettunud, et Kanadast on uskumatult vähe inimesi.
Mart Laanemäe: Minule tundub, et kõikidele kohalolijatele on ESTO meeldinud. Siin on olnud piisav segu kogu eesti kultuuri eri aspektidest, mis eksisteerivad nii Eestis kui mujal. See oli ikkagi ülemaailmne üritus, osavõtjaid oli igalt poolt. Saksamaal on suur koht Eesti pagulaste ajaloos, kuna paljud eestlased sattusid siia peale Teist maailmasõda ja siit lahkuti edasi teistesse riikidesse. Ja see, et ESTO nüüd Saksamaal toimub näitab, et Saksamaa eestlased on osa kogu sellest arengust, mille Saksamaa on läbi teinud. Siinne eestlaste kogukond on väike, nad on suutnud muid üritusi korraldada ja nüüd ka ülemaailmsed eesti päevad. ESTO on väga tähtis siinsetele eestlastele ja Saksamaale üldiselt, et näidata ennast turismimaana.
ESTOde tulevik
Maie Kisis-Vainumäe: Olen selle üle palju järele mõelnud. Minu arvates on ESTOde eeliseks see, et kokku tulevad eestlased üle kogu maailma. Niimoodi suhelda saab ainult ESTOdel. Võiks ju teha ka näiteks ainult Euroopa pidusid, kuhu kutsutakse teiste maade kollektiive külla, aga need pole samasugused rahvapeod. Eesti on siiski nii väike riik, et ta ei paista ülemaailmselt (nii palju – välja) silma. Sellepärast on ka ESTOsid vaja, kuna see annab võimaluse tutvustada Eestit väljaspool kui oma riiki, oma rahva, oma keele ja kultuuriga, et me oleme kultuurne ja haritud rahvas, et meiega tuleb arvestada. Kui inimesd tulevad kokku üle maailma, siis näitab see, et meid on olemas nii Eestis kui ka väljaspool. Eesti riik võiks ESTOsid rohkem moraalselt toetada, seekord oli vastukaja üpris nigel.
Meeli Bagger: Ikka on vaja ESTOsid, sest üheskoos on meie hääl tugevam. Kui igaüks ise või iga maa midagi eraldi korraldab, siis pole sellel samasugust kandejõudu. ESTO võiks olla stiimuliks, et edasi laulda ja tantsida, eestlust oma lastele ja laste-lastele edasi anda. Üks põhjus on kultuuriline vahetus ja teine poliitiline suunitlus. Maailm on pidevas muutumises ja kes teab milleks on veel vaja ühist eestlaste häält.
Gina Bauer: ESTO viib inimesi kokku. Isegi, kui nad ei räägi eesti keelt, siis nad laulavad eesti keeles. Mul on nii head mälestused ESTOdest, see teeb elu rikkamaks. Arvan, et koostöö Eesti riigiga peab suurem olema.
Richo Zieminski: See teema on kaua laual olnud. Poliitilist sihti pole enam olemas, peab teistmoodi mõtlema. Anname Eesti kultuuri oma lastele edasi ja meil peab olema võimalus iga nelja aasta tagant kokku saada, et üksteisele näidata, kuidas liikmesmaades meie ühine kultuur on edasi arenenud. Kui meie eesti keel mõnikord lonkab, siis pole see nii oluline, tähtis on see, mis on südames. Maailmas on meid palju, hea on kokku tulla ja eesti keelt rääkida. Seda ei saa purustada.
Jaak Juhansoo: Juba on juttu olnud, mis võimalused võiksid olla, et ESTOde traditsioon jätkuks. Usu mind, ESTOde kirstu pole veel kinni naelutatud. Sellest saame lähemalt ehk rääkida kuu-paari pärast. Igatahes kiitus korraldajatele. Minule on kõige meeldejäänumad Baltimore ESTO 1976 ja 1984 Torontos olnud, kõige ajaloolisem aga Austraalia oma, sest seal olid kohal kodueestlased. Ka Riia ESTO oli tähtis, kuna see toimus uues liikmesmaas. Üldiselt on iga ESTO andnud midagi uut ja tähtis olnud. Olen väga õnnelik.
Urmas Kärner võttis rahvuskongressil sõna ja soovitas, et ESTOd edasi jätkuks, et see idee ei sureks välja. See on ikka veel vajalik, eestlaste ülemaailmne kokkutulek ei eralda meid mitte kodumaast ja kodueestlastest, see on lihtsalt üks viis ülemaailmselt kokku saada. Varem oli see meie oma pidu, kuid täna on see kõikide eestlaste pidu, kus kõik on teretulnud.
Ehk ongi vaja nii ÜEKNil kui kõigil, kes kohal olid selgitustööd teha, mille jaoks ESTO toimub. Münsteri ESTO oleks ilma kodueestlasteta olnud suur null. Nad andsid rahvapeole ilme. Puhkpilliorkester oli võimas, kui nad mängisid Eesti hümni kirikus, siis mina ja Meeli Bagger pühkisime oma silmi, olime nii liigutatud.
Andres Vainumäe: ESTOsid on vaja. Eestlased on laiali pillatud üle maailma. Ka peale iseseisvumist on paljud ära läinud. Küsimus on ju, kas sa tahad täiesti assimileeruda sel maal kus elad või otsid sa oma kaasmaalasi. Sa võid seda teha omaette või kasutades ära neid organisatsioone, mis on loodud juba peale Teist maailmasõda. Kui sa ühined, siis on sul võim palju suurem midagi teha koos. Paljud uued eestlased ei teagi, et on olemas keskorganisatsioonid. Kuidas neid kokku saada - see on üks missioon, et ei tekiks tülisid ja konflikte. See pole mitte ainult Saksamaa probleem, nii on ka Inglismaal jm.
ESTO on üks koht, kus sa saad ühendatud jõududega vanu tuttavaid näha, uusi sõprusi luua. Poliitilise poole pealt vaadatatuna saame näidata end eesti rahvana eri riikides, et Eesti on olemas, on tubli ja armastav maa. ESTO on üks tore bränd, millega sa saad näidata Eestit kui turismimaad. Sellest võimalusest ei võtnud Eesti riik sel aastal kinni. ESTOt peab Eestis ka palju rohkem tutvustama. Paljud arutavad, et kas seda on vaja, meil on ju oma laulupidu, Eesti on vaba. Paljud kodueestlased ei tea ESTOdest midagi, sest neil puudub selle kohta info. ESTO on osaliselt nagu perekonna kokkutulek. Eestis olles on kõik laiali, siin on omavahel tihe kontakt.
Mart Laanemäe: ESTOd on olulised niikaua, kui seda korraldatakse väljaspool Eestit. Üles kerkib vana oluline arutelu kas Eesti saab olla ka väljaspool Eesti riigi piire? Kui korraldatakse midagi väljaspool Eestit ja inimesed tulevad kohale, kus saab näha eesti kultuuri, siis tähendab see seda, et Eesti on olemas ka mujal, mitte ainult kohapeal.
Peame mõtlema ESTOde sihtgrupi peale, kes on need inimesed, kes tahavad ESTOdel käia. ÜEKN ja liikmesmaade esindused peavad maha istuma ja arutama, millised üritused on olulised selle sihtgrupi jaoks. Mulle tundub isiklikult, et me peaksime ESTOde korraldamisega rohkem kaasama inimesi, kel pole Eesti päritolu või see on kauge. Tekitama peaks rohkem huvi Eesti vastu. Kui inimesed tulevad üle maailma kokku ja me suudame näidata, et seal kus on palju eestlasi koos, seal on tore olla, siis tekib ka teistel huvi ja kogu ESTO avaldab rohkem mõju.
Kus ESTOsid korraldada?
Maie Kisis-Vainumäe: ESTOd saavad ainult väljaspool Eestit toimuda, sest siin näitame ju eesti kultuuri. Kuidas me saame minna Eestisse ja näidata seal eestlastele eesti kultuuri? Sealt see kõik ju tulebki ja areneb väliskogukondades edasi. Minu arust ei saa ESTOsid tänapäeval korralda ka ilma Eesti esinejateta. ESTOd ei ole ainult väliseestlastele mõeldud, juba nimi ütleb, et tegemist on ülemaailmsete eestlaste päevadega, et eestlane igast nurgast on kutsustud oma riiki esindama. Kui me tahame ennast kui kultuurset rahvast esindada, siis peavadki kõik eestlased sellest osa saama.
Jaak Juhansoo: ESTOd annavad võimaluse inimestel kokku tulla. See ei tähenda, et seda ei võiks teha Eestis. On aga ka neid, kes Eestisse ei jõua. ESTOd olid alguses väga poliitilised, samal ajal oli meil alati uudishimu, kuidas elavad näiteks Austraalia, Kalifornia, Saksamaa, Rootsi ja teiste maade eestlased. Sellepärast on ESTOd toimunud eri maades, ka et jagada kohustusi ja võimalusi neid korraldada.
Ma pole kunagi tundnud vahet kodu- ja väliseestlaste vahel. Kõik oleme samad eestlased, ainult elame eri kohtades. Ma ei leia, et kui ESTOd jätkuvad, et see peaks meile kiilu vahele lööma. Täna on siin ka meid umbes pooleks.
Soovitused edaspidiseks
Maie Kisis-Vainumäe: Liikmesmaad peaksid tegema omavahel tihedamalt koostööd. Igal maal võiks olla oma ESTO komisjon, mis teeks lobi ja aitaks kaasa organiseerimisel. Siis oleks ehk ka vastukaja suurem.
Meeli Bagger: Soovitan järgmise ESTO korraldajatele hakata esimesest päevast alates sponsoreid otsima. Kui finants on selja taga tugev, siis on see juba pool võitu. Tänapäeval on raske leida kedagi esinema või abistama ilma honorarita, ilma tasuta. Aatelisust on tänases väga materiaalses maailmas vähe järele jäänud, aga tänu taevale siiski veel leidub!
Majandus
Richo Zieminski: Probleemid on olnud igal ESTOl. Ma ei saa täna veel öelda (loe ESTO 3. päeval), kas käesolev ESTO lõpeb plussi või miinusega. Siiani on kõige suuremaks rahaallikaks olnud salakõrts. Kui see sama hästi läheb kui esimesed kaks päeva, siis on ju hea. Peale ESTOt läheb vähemalt mitu kuud aega, enne kui tulemuse kohta midagi öelda saab. Tegemist pole niisama kulude ja tulude kokku arvestamisega, peame aru andma ka saksa tulumaksuametile.
Meeli Bagger: ESTO passe müüdi eelmüügis kokku 154. Kahjuks tunduvalt vähem kui me lootsime. Enim osteti passe Ameerikas, järgnesid Rootsi ja Venemaa. Esialgsete kokkuvõtete alusel võib öelda, et üksikpileteid eri üritustele osteti umbes 400 ringis. Hea läbimüük on olnud salakõrtsis, loodame väga, et ka suveniiride müük edukalt kulgeb. Nagu Richo juba ütles, joone saame alla tõmmata paari kuu pärast ja siis oskame öelda, kas ots-otsaga kokku tulime, nii nagu planeerisime. Hästi olid külastatud üritused kuhu oli vaba sissepääs, nii et meie hinnangutel oli Münsteris kõigil viiel päeval kokku esinejaid, külalisi ja pealtvaatajaid veidi alla tuhande.
Majutus
ESTO majutamisega tegeles reisifirma Mare Baltikum. Perekonna ettevõttes on kokku seitse töötajat. Igal aastal reisib üle 6000 inimese Saksamaalt Baltikumi. 1995. aastal alustati reisidega Eestisse, kuid üsna kiiresti saadi aru, et sakslastele pakuvad huvi kõik Balti riigid. Täna pakutakse reise ka Soome, Rootsi, Poolasse ja Kaliningradi.
Individuaalreisijaid on 70% ja 30% moodustavad eri huvidega grupid. Mare Baltikum tunneb Eestit, Lätit ja Leedut hästi. Töötajad külastavad järjekindlalt ise Baltikumi, et leida uusi huvitavaid kohti, mida oma reisijatele pakkuda. Paremini lähevad autoringreisid, kus lennatakse Eestisse, Lätti või Leetu, üüritakse seal auto ja külastatakse kõiki kolme riiki. Huvi on ka jalgrattareiside vastu.
Andres Vainumäe: ESTO orgkomitee võttis minuga varakult ühendust ja soovis abi majutamiste korraldamisega. Nende poole pöörduti palju just selliste küsimustega ja kuna neid oli vähe, siis oleks see neil üle jõu käinud. Otsustasime selle osa enda peale võtta. Münsteris on hotellitube ainult 2000. Poolteist aastat tagasi arvestasimegi umbes 2000 külalisega.
Kohe alguses tekkis küsimus, kuidas online broneerimist turvaliseks teha nii meile kui kliendile. Lülitasime Paypali vahele, mis kontrollib panga- ja krediitkaardi andmeid. See süsteem kinnitab meile, et raha laekub ja kliendile, et ta saab raha tagasi, kui midagi korras pole. Paypali katsetades olime veendunud, et see töötab. Tegelikkus näitas, et see oli väga keeruline. Suurem osa said hakkama, aga oli ka palju helistamisi. Probleemid tekkisid näiteks, kui Paypal ei aktsepteerinud krediitkaarti, ei saadud aru, kuidas ennast seal registreerida või saadi blankett saksa keeles.
Meie teenust kasutas umbes 200 inimest. Paljud on omal käel hotellid, hostelid jms leidnud. Meie kaudu sai broneerida ainult hotellikohti. Bread & breakfest ööbimiskohti ei tahtnud me enda peale võtta, see oleks meil üle jõu käinud, meil oleks olnud raske kontrollida nende standardit.
Vabatahtlikud
Meeli Baggeri sõnul oli vabatahtlikke abilisi ca paarkümmend. Suuremat lasti vedasid infopunktis Swetlana Martens ja Richo Zieminski tütar Astrid. Väga tänuväärset tööd tegi ka kogu salakõrtsi meeskond. Allakirjutanu rääkis eesti tudengiga Mall Kandiga, kes õpib Münsteri Ülikoolis ajalugu ja politoloogiat.
Mall Kand: Tulin Saksamaale õppima sellepärast, et inglise keel oli mul juba selge. Kui ma Tartus Treffneri gümnaasiumis õppisin, siis oli meil sakslasest õpetaja, kes rääkis ainult saksa keeles. Tekkisid sakslastest sõbrad, kes olid koolis vahetusõpilased. Tartus tundus kuidagi igav ülikooli minna. Kandideerisin Heidelbergi ja Münsteri ülikooli. Sain mõlemasse sisse, aga valisin Münsteri, kuna siin olid mõned tuttavad juba ees.
Avastasin täiesti juhuslikult, et Münsteris toimub ESTO. Mulle tuli veebruaris üks sõber Eestist külla ja otsisin internetist midagi Münsteri kohta. Googeldasin sõnad Münster ja Eesti ning sattusin ESTO kodulehele. Paar nädalat hiljem saatsin Meeli Baggerile meili. Mulle vastati sõbralikult, et vabatahtlikke on vaja ja aprillis saime kokku. Organiseerisin ise ka inimesi juurde, peamiselt sakslasi ülikoolist. Minu kursavennad on mannekeenid moeshowl.
Siiani on mul väga toredad kogemused, ainult osavõtjate keskmine vanus on kõrgem kui arvasin. Päevad on pikad, aga väga tänuväärsed. Kihvt on see, et kui ise koju ei saa minna, siis kodu tuleb minu juurde. Palju infot on küsitud ürituste kohta, kuidas linna sõita ja mida linnas teha saab. Huvitav on kuulda inimeste lugusid. Salakõrtsis on inimesed palju avatumad kui Eestis.
ESTO referent Halle Münsterlandis Stefan Rodine
Valguspeo lõpus kohtusin ka Stefan Rodinega, kes oli Halle Münsterlandi poolt ESTO koordinaatoriks. Jutuajamist aitas tõlkida Meeli Bagger. Stefani sõnul on koostöö ESTO orgkomiteega laabunud väga hästi. Eelnevalt kooskõlastati kõik detailid ja HMi poolt olid loodud tehnilised eeldused kontsertide, konverentside ja muude ürituste toimumiseks. Kuna Stefan oli nende päevade jooksul tööülesannetes, siis pole ta saanud täies ulatuses ühtegi üritust vaadata. Ta nägi natuke jazzkontserti, rahvapidu ja valguspidu ning oli kõigist vaimustatud.
Varem teadis ta loomulikult, kus Eesti ja Baltikum asuvad. Vahetult enne luges ta täiendavalt palju wikipeediast ja ESTO kodulehelt. Stefanile on ESTO ja eestlased väga positiivse mulje jätnud. Eestlased on tema arvates südamlikud, lihtsad ja toredad. Täna hommikul rattaga tööle sõites lehvitas talle üks eesti kunstnikest või esinejatest nagu oleks nad vanad tuttavad olnud. Kohalik ajakirjandus on ESTOt kajastanud päris palju. Tundub, et münsterlased ei teadnud, mis neid ees ootas, aga nad on positiivselt üllatatud.
KRISTEL SARRIK
