Erik Kamberg (avaldatud Võrumaa Teatajas neljapäeval, 5. septembril 2002)

Lõikuskuu viimasel päeval tähistas väike seltskond muusikahuvilisi ning Vastseliina ja Meremäe-Kõrveküla inimesi helilooja Kuldar Singi kuuekümnenendat sünnipäeva kokkutulekuga tema viimases kodukohas Kõrvekülas. Kuldar Sink on sünnilt tallinlane, kuid oma lapsepõlves veetis ta palju suvesid Võrumaal. Kõrveküla muutus ajapikku nii kutsuvaks, et helilooja otsustas 1987.aastal siia päriselt asuda.

Kogu see elu oli pühendatud loodusele ja muusikale. Ta lõpetas 1960.a. Tallinna muusikakooli, seejärel õppis viis aastat kompositsiooni Leningradi konservatooriumis. Kuldar Sink on olnud flöödimängija mitmes orkestris, sealhulgas Estonia teatri ja Eesti Raadio sümfooniaorkestrites ning Tallinna Kammerorkestris. Ka tema helilooming on kirjutatud põhiliselt flöödile või kammerorkestrile.

Mälestuskivi juures Kõrvekülas meenutas oma muusikust venda Riigikogu aseesimees Tunne Kelam. Kuldar Sink oli muusik oma loomult. Tema maailm oli täis ilu ja poeesiat, maailm, milles puuduvad teravad psühholoogilised vastuolud ja traagika. Kuid ta oli ka mees, kes teadis saladust, ütles Kelam. Nii on jäetud see sõnum meile ka mälestuskivil.

Kuulates ammust usutlust heliloojaga, süvenedes tema loomingusse ja mõtiskledes credost, mida helilooja järgis, saad selguse. Vaimne isiksus, loov natuur ei vaja vabadusest enamat. Olla ennastteostav ja loov, tähendab olla õnnelik.

Kui Kuldarilt küsiti, mida on talle õpetanud pikad rännuteed ja –aastad, siis oli vastus lakooniline: “Sallivust teistsuguse mõtte ja maailma vastu.” Aga loodus? – “Enamiku jao elust olen elanud looduse keskel. See on inimese kõige loomulikum elamise viis ja see inspireerib. Linnas ei oleks mul midagi kirjutada. Lõpuks ei tunnegi enam midagi. --- Muusika kirjutamine on saanud loomulikuks toiminguks ja mingile stiilile mõtlemine on ülearune.”

Mis saab peale surma? – Järgnes pikk paus... “Õigeusk on selle omamoodi lahendanud – rõõmsameelselt..., luterlik kirik ei ole seda teinud...” jäid meile

tema viimased mõtisklused. Kuldar Sink hukkus traagiliselt jaanuaris 1995.

Sel suvekuu viimasel päeval seisime kasesalus tema lemmikpaigas väikesel künkal, kus aastajagu varem avati helilooja mälestuskivi.

Seisime ja kuulasime J.S.Bachi “Sicilianat”, mida mängis flöödil Sigrid Orusaar ja saatis kitarril Tiit Peterson. Kui tohiks olla impressiivne, siis võiks

öelda, et linnud vakatusid ja tuul lõpetas oma lõputud sahinad kaskede lehestikus,

kui kõlasid Bachi igavikulised helid Orusaare flöödilt ja Petersoni kitarrilt.

Pärast mälestushetke Kõrvekülas toimus Vastseliina rahvamajas helilooja mälestuskontsert. Sissejuhatuseks mängisid Kuldar Singi poeg Theodor Peeter Sink tšellol ja kontsertmeister Martti Raide klaveril, esitades Ester Mägi “Rahvaviisi” ja Filidori “Rondo”.

Kontserdi põhiosas võisime süveneda Kuldar Singi loomingusse, mida esitasid metsosopran Iris Oja ja instrumentaalansambel: Sigrid Orusaar (flööt), Peeter Malkov (altflööt), Tiit Peterson (kitarr) ja Aare Tammesalu (tšello).

Helilooja mälestuspäeva konfereeris Vastseliina rahvamaja kunstiline juht

Pr. Ingrid Välbe.



Erik Kamberg

Märkmed: