Polnud latseeast vist pääsnu, enne kui armusin laulu, viisi. Kui kuulsin aga äsja Rennitsi sõnu teise suust olin nagu siis kut vanaigane tõmmelema pannut. Hea et hammad ikke täna üllatuse järgi suus. Sel aasta-aal, kust kõikva antu on kas hää või kurapoole tiritult seotu, kipub ikka mõttemasin sinna, kus om me kuldne kodukotus.

Kes minevikku kaug-eilselt nii hästi mäletabki. Maailma poole püüdes oleme õppinud suurlinnadekeeli. Nii targuti, kui passides, vot et mida teha. Kuid linnakeeles – mida sundviskes pidime me paljud oskama tahtma õppimagi? Vastutahti kiusab üht vanameest küsimus seoses hetkeolukorraga nii Mulgimaal kui mujalgi. Et olle täpsem: mida need tänased migrandid Eestist loodavad saadagi? President teab? Vabadust ehk, raha jah, ja kohustusi vaevalt.

Pidime vist omal ajal kõik uue, või kahe, kolme keele selgeks saama. Kirun seda linnakeelt, Englishhi otsa, kuid need on andnud mulle võimalusi. Saan aru. Nii et lubada mulkide – ja teiste eestlaste hulka – paabelkond, kes ei oska meite keeles, inimkeeltes suhelda, noch, ich glaube, wir haben andere ausländere, Suchen!.

Presidendi ja Vao võitlemise vastu ei oska kosta, aga lühidalt, meil on ainult meie oma ruum, mis aga lubab kirikus vajadusel õpetajal kärkida. Õpetab ehk ka. Mette ruum on mette, kos õndsa esä katus om ep loe. See on mo ja soo. Olen eestlane. Tahan siis vaid eestimeelelisi eestlasi vaid saunalaval kohata. Mitte Saharas.

Vahemerre kümblema rahasoovi pärast pole ka soovi. Vabadus ei tule nii. Peab kuidagi teod soovide ja sõande taha asetama. Nagu meil Vabadusõjas.

Pahuralt,
Teie Vana Volli

Märkmed: