Köster-koolmeister tähtsam kui kirurg-habemeajaja: Ene Üleoja loeng eesti koorimuusika arengust
Eestlased Kanadas | 07 May 2002 | EWR
Dirigenti ja koorimuusika pedagoogi professor Ene Üleoja on muusikat armastav Toronto publik kindlasti juba näinud, võibolla kohanudki; kas eesti koorikontsertidel, kohalikel linna muusikasündmustel või akadeemilise segakoori “Ööbik” harjutustel. Meie eesti kogukonda energia ja teadmistega süstiv külaline pidas eesti koorimuusika ajaloost kokkuvõtliku loengu 1. mail Tartu College’is. Äkki kulub leheveergudel väike rahvaloo tunnike ära? Allkirjutanule kindlasti.
Eesti koorimuusika areng kulges nagu mujal Euroopaski, koorikultuuri sirgumisega ühes koolikultuuriga. Katoliku Balti alade toomkirikute juurde tekkinud kloostrikoolid ja kirikukoorid hakkasid aja möödudes ka nn. maarahva lapsi oma pinkidesse võtma. Kui gregoriaani koraal Eestis erilist mõju ei avaldanud, siis 16. sajandi luterikoraal „mõjutas väga meie muusikalist mõtlemist”. Pastorid tõlkisid, aga puudus kirjakeel; kuid 17. sajandi kuldsel Rootsi ajal avas rootsi mees Forselius juba Eesti pinnal õpetajate seminari ning sealt saigi alguse lõuna-eesti hariduse kants.
Aga kuidas võtta – kuigi Euroopas on olemas palju vanemaid ülikoole, on lektori sõnul „meie laiapõhjaline rahvakool ligi 400-aastane.” Katekismuse lugemise ja rehkendamise kõrval tekitas igapäevane laulutund varakult „lauluharjumuse, traditsiooni ja andis aluse tulevasele eesti rahvale.” Ungari rahvaväljend ütlevat: hääle eest maksma ei pea, ja kuigi eesti rahvas oleks vahepeal peaaegu sõdade, katkude ja ikalduste tagajärjel maamunalt pühitud, õpetus tasapisi jätkus ja peagi saabus 19., rahvusliku enesemääramise sajand. Siis sai meie maal väga oluliseks tegelaseks köster-koolmeister, väga mitmekülgse rahvavalgustaja rollis. Vahepeal võeti ka teatud määral maarahvalt oma folkloori kultuuri ära, kui kandled, muud „kahtlased” pillid ja runolaulud kuulutati pahelisteks-patulisteks. Samas tutvustati uut: vennastekoguduse liikumisega saabus neljahäälne laul, vastaseks rangele luterikoraalile, ning kooride fenomen levis saksa seltside eeskujul. Aastal 1869 rakendati laulupeo idee ka Eesti pinnal, mis on kasvanud nüüd „omanäoliseks baromeetriks ja stiimuliks.”
Järgevalt rühmitas prof. Üleoja meie heliloojad koorijuhid gruppidesse ja mängis laserplaatidelt vahepalasid „maitsmiseks“. Nn. asjaarmastajate hulka kuuluvad, ka Valga seminaris õppinud vennad Saebelmannid, (kellest üks on meile tuttav kui Aleksander Kunileid) ning Karl August Hermann, sadade koorilaulude autor, kes õppis Saksamaal. Järgmisesse rühma kuuluvad Peterburi konservatooriumis õppinud isikud: Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig ja meeste ajastul „Meestelaulule” viisi loonud vapper naine Miina Härma. Suurem osa neist õppis kõige väiksema õppemaksuga eriala, orelit ja kompositsiooni, mida õpetas Nikolai Rimski-Korsakov. Edaspidised Peterburi koolkonna “eredad rahvusluse esindajad” olid Mart Saar, Cyrillius Kreek ja Peeter Süda. Klassikaline harmoonia ei andnud nende meelest eesti muusikale õiget koloriiti, mida avastati hoopis eesti vanade rahvaviiside ja -laulude taaselustamisel. Nii kingiti eesti rahvale tagasi tema rahvuslik helikeel.
Esimesel Eesti Vabariigi ajal tõusid Tartu Kõrgemast Muusikakoolist ja Tallinna Konservatooriumist omakoolitatud Evald Aav, Eduard Tubin, Gustav Ernesaks, Villem Kapp ja Hugo Lepnurm. Ernesaksa 1944. a. Moskva psühhiaatri haiglas kirjutatud “Mu isamaa on minu arm” sai nõukogude-aegsetel laulupidudel väejuhtide poolt kardetud ja keelatud, rahvale aga kõige enam oodatud pühaks lauluks. Ene Üleoja: „Ainuüksi selle eest ta monumenti vääribki!”
Nõukogude perioodil said küpseteks loojateks Uno Naissoo, Anti Marguste, Kuldar Sink, Veljo Tormis, Arvo Pärt ja äsja 80. juubelit tähistanud Ester Mägi. Läinud aasta tõi endaga raskeid kaotusi eesti muusikailmale: parimas eas heliloojad Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Tarmo Lepik surid ootamatult südamehaiguste tagajärjel.
Lektori sõnul kulub Veljo Tormisele kindlalt terve loeng (tähelepanu, see toimub 15. mail!) ja tänapäeva muusika laineharjal sõitjatest väärivad mainimist René Eespere, Urmas Sisask, Mart Siimer ja Erkki-Sven Tüür, kuigi viimane olla pigem instrumentalist ja vaid tema õhtuteemaks on koorid. Ene Üleoja panigi viimaseks mängima Anti Marguste „pööraselt vaimuka”, puhtalt Eesti kohanimedest koosneva teose “See on Eesti”.
Tema järmisel kolmapäeval esitatav loeng kannab pealkirja „Veljo Tormis – Eesti identiteedi kandja. “Raua needmine.”” Tulge meie muusikat rüüpama suisa allikast, kelleks on haarav kõneleja, professor Ene Üleoja.
Eestlased Kanadas
TRENDING
