Kotkajärv ja Kotkajärve: maagilised paigad. Esimene on pehme ja (augustis eriti) soe ning mahe veekogu, maakaardilt näeb natuke lennus oleva kotka moodi väljagi; teine aga mitmesaja-aakrine laagri – ja suvilateala, kuhu võib ekstaasis isegi ära eksida. (Eriti siis kui talviti kroonumaal uitada, tuhandeid aakreid selleks, mis Kotkajärve maaga otse ühendatud.) Ettenägelikud eestlased suutsid tõepoolest paraja maalahmaka varuda Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi nimel meie skaut/gaidnooruse huvides.
Tänavu märgib TESS Eesti Sihtkapital Kanadas lahke toetusega Kotkajärve 60. juubelitegevusaastat. Enam kui kolm põlvkonda on Muskokas leidnud oma tükikese Eestit, tulles korduvalt tagasi kas talgute huvides või juhtide, lastevanematena. Mulle puges Kotkajärve ja ta ümbrus kaua-ammu põue. Leian tänagi, et olulisemad positiivsed noorepõlve – ning isegi keskea - meenutused on meie Muskoka noorte mängu- ja õppemaaga seotud.
Olin esimest korda Kotkajärvel siis, kui ameeriklased vallutasid kuu. Siis nii laagrites, Metsaülikoolis (kui lubati juba nooremaid osalema, hiljem isegi saunamehena) Ja lõpuks TESSi liikmena, Raudhabemena, olles jäänud tegevskautlusest eemale.
1980-aastad on eriti mällu sööbinud. Nimelt olin saanud skm Ülo Sootsilt loa tema ehitatud Sissiküla onni kasutada, üüri maksin natuuras, st hoidsin onni ja ta ümbruse korras. Sissiküla oli juba 60-datest aastatest paelunud, vanemate poistega sai siis sauna taguse kaljukünka otsa ronitud ning taredesse pugeda. Vanem vend oli 1970-datel Rauatares tihti ööbinud, 1950. aastate keskpaigal ehitatud hoonel polnud küll enam korralikku ust eest, aeg oli teinud oma töö, aga magamisnarid olid olemas, ka raudahi, mida sügisel sai kütta.
Teadsin, et Sissiküla olid ehitanud minu lipkonda, Lembitusse kuulunud noored mehed: Nuiamehed ja Raudhabemed (kes nüüdseks on vanaskautide rühmitus). Tahumata kohal langetatud palkidest hooneid ei ehitatudki ajahambaga arvestades – olid, nagu ma siis sain aru, skaudienergia rakendamiseks püstitatud.
Ent Ülo onn oli erakordsem. Sel oli lukk ees, oli korras hoitud, Ülo oli ise seal palju aega veetnud. Magamislavale mahtus mugavalt kaks inimest ära, hädaga kolm, kord oli isegi mul külaline võrkkiiges esimesel korrusel maganud, ahju kohal. Pikale inimesele ei olnud onn ehitatud, ega ka hiirepelgajale, kuna tee mida tahad, ei suutnud piisavalt sammalt palkide vahele toppida, et öiseid külalisi õue jätta.
Onni taha oli Ülo ehitanud väikese väliköögi. Seal süte peal praetud karbonaadid ja maisitõlvikud olid ehk maitsvamad road mida sellest ajast mäletan. Sealt algas ka Ülo ja ta venna Vello poolt rajatud loodusrada, puude juurde oli pandud ladina- ja eestikeelne nimesilt, rada viis läbi soise maa Koprajärve poole. Vello Soots korraldas Metsaülikoolis loodusmatkade läbiviimist, vennaga loodud rada oli osa sellest käigust. Ehk on ikka mõni puud, sammalt, või muud huvitavat tutvustav sildike kusagil pehkinud juurte vahele vajunult olemas?
Sissiküla võlu oli ka selles, et sinna polnud mitte lihtne pääseda, eriti talvel. Polnud ma siis automees, Greyhound bussiga sai maantee nr 11 ja Mary Lake Roadi nurga peal kogu varustusega maha ronitud, ja siis kaks tundi matkatud, kuni jõudsin Estonian Roadini. Talvel aga peab sealt sissesuusatama, ja sauna taha on pikk ja tore teekond, eriti kui konservikarbid seljakotis üha raskemaks kujunevad…
30 aastat tagasi, 1983. aastal, veetsin terve jaanuarikuu Sissikülas. Olin toonase masu tõttu töökoha koondamise tõttu kaotanud, ja ei näinud põhjust linnasolekuks. Eks pesemisega oli raskusi, aga saunaukse taba ei olnud tollal eriti tugev, ja käisin heaperemehelikult seal ringi, priimusega enesele pesuvett keetes. Lugesin õhtuti tattnina helgil Thoreaud ja leidsin enese paradiisis olevat. Päevane matk Port Sydneysse toidumoona hankimiseks ei olnud mingi väljakutse.
Paraku oli Sissiküla kandis sääski palju, suveti ei olnud nii mõnus. Kuid kui unka-augu ette sai sääsevõrk kinnitatud, siis oli erakordne magamislaval pikutada, kuulata öösorre ja –kulle, hunte, isegi vahest kuulis kaugelt rongivilet. Noorele vanaskaudile – polnud siis veel Raudhabemete perre vastu võetud, liig noor! – oli see paradiis, ja jään alatiseks Ülole tänulikuks, et ta võimaldas mulle selliseid unustamatuid Sissiküla elamusi.
Tänapäeval olen tänulik, et Raudhabemete praegune peremees otsustas oma Kotkajärve suvila meie perele müüa. Sissiküla, kuigi kutsub ikka, ei paku neid mugavusi milledega nüüdseks olen harjunud. Kõnnin aga ikka Ülo onnist mööda, ja nüüd, kuna nii tema kui vend Vello on manalamehed, mäletan soojusega nende panust minu skautlikule kasvatusele.
Kotkajärve 60: Sissiküla mälestusi
Eestlased Kanadas | 16 Jul 2013 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
