Olin Kotkajärve metsaülikoolist kuulnud legende juba aastakümneid. Mu kadunud abikaasa, soome jurist ja EV põhiseaduse üks autoreid Juhan Kristjan Talve esines ja osales Kotkajärvel 1988. aastal. Juhan rääkis seal toimunust erilise ilme ja tooniga, milles vaheldusid nostalgiline härdus ja hardus. Samasuguseid toone tabasin aastate jooksul teistegi eestlaste juttudes, kes Kotkajärvel käisid ja kes mulle sellest lugusid vestsid: kadunud Tönu Parming ja Ivar Ivask, Mart Laar, Lauri Vahtre, Toomas Hendrik Ilves, Riina Kionka, Mart Laanemäe, Evi Evart, Hellar Grabbi, Urve Karuks jpt. Hiljuti lugesin ajaloolaste Karjahärmi ja Sirk’i kolmeköitelise Eesti haritlaste ajaloo viimasest köitest, et Kotkajärve metsaülikoolist kujunes üks väliseestlaste hariduslikke vaimukeskusi, see igasuvine nädala pikkune vaimukeskus oli nende hinnangul üks neist paljudest teguritest, mis lõpuks viisid Eesti Vabariigi vabastamise ja taastamiseni. Niisiis, mu ootused olid üsna kõrgele krutitud, kui ma tänavu esimest korda Kanadasse ja Kotkajärvele saabusin.

Loodus üllatas. Metsased, künklikud kaljud meenutasid mulle pigem rohkem Soome kui Eesti loodust, mida paljud olid varem Eestiga võrrelnud. Paljud puud ja taimed tundmatud, mitte ainult mulle, filoloogile, vaid ka kogenud Eesti loodusmeeste Fred ja Mart Jüssi jaoks. Vahtralehed juba natuke punased - nii vara, augusti keskel, mõtlesin natuke nukralt. Vihma sadas esimese päeva, teise päeva, tüki kolmandatki, päike näitas end alles 23. augustil.

Aga siis hakkas juhtuma imesid. Loengute ja seminaride haare, mitmekesisus ja sügavus, ka eravestlustes ilmnevate haruldaste vaatenurkade rohkus, osalejate erinevad inimlikud taustad, keeleline rikkus, intonatsioonide lainetus - justnagu erinevate sulinatega ojad vulisemas mu kõrvus, keeletundides ettetulevad kõikvõimalikud väljendid – mina õppimas Kanada, Ameerika ja Uus-Meremaa eestlastelt uusi inglissõnu, nemad õppimas minult eesti slängi, võõr-, laen- või uudissõnu. Ikka imestan ja imetlen, kuidas on võimalik, et niimoodi üle maailma erinevatest nurkadest ja erinevate taustadega inimesed leiavad nii kiiresti ühise keele ja meele, mille nimi on üleilmne eestlus.

Veel unustamatuid hetki:

Läheme naistesaunast paljalt välja, supleme vihmasajuses Kotkajärve pehmes, embavas vees, kus õitsevad valged vesiroosid – ja ühtäkki sirutub vikerkaar üle järve justnagu lehvitaks lahkuv vihmapilv meile oma edeva sabaga, värvidemängu jätkus vaid paariks minutiks, aga kaunis hetk ei unune.

Hilisõhtune vaikuseretk läbi pimeda metsa Kotkajärve hiide, kus kogunesime hiirvaikselt väikese sümboolse lõkke ümber, mis lõkendas urikivil. Hiievana Margus Tae lugemas ürgse eestluse sisendussõnu ja Jaan Lõo luuletust, lapsed ja noored kuulamas hinge kinni pidades. Tumedas augustitaevas sirasid tähed. Taustal mängis Viljandi pärimusmuusika festivali looja Ando Kiviberg vaikselt parmupilli, üks Kotkajärve hingi, skaudijuht ja tulehoidja Pearu Tamm põristas tasakesi saami trummi. Oh, helge hetk, peatu!

Paar mõtet nii elevust kui väitlusi tekitanud loengutest.

20. augustil, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeval, pidas avaloengu Fenno-Ugria asutuse nõunik, väikeste soome-ugri rahvaste eestkostja, ajaloolane Jaak Prozes, kes pani meid oma iseseisvuspühas sügavalt mõtlema kõigile neile rahvastele, kellele ajalugu ning saatus pole andnud samasugust õnne nagu eestlastele.

Ökoloog Mart Jüssi kõneles elu edenemise energeetikast, sellest, et looduses jäävad ellu ja on edukad vaid need, kes ei raiska: „Vaadates tänast Eesti keskkonna ja loodusvaradega toimuvat on ilmselge, et me elame järgmise põlvkonna arvelt. Eesti praeguse eluviisi ülalpidamiseks on vaja vähemalt poolteist maakera, ja kui me oma käitumist ei muuda, on isamaa meie laste jaoks elamiskõlbmatu siis, kui nemad seda vajavad. Tänaseks on kogu maailmast võimalik leida häid näiteid ja kogemusi selleks, et meie tuleviku valikud oleks mõistlikud. Kui kodumaal rakendataks paremini Eesti valikute ette seda rikkaliku pädevuse pagasit, mis kasvõi Kotkajärve metsaülikooli aruteludes ilmneb, siis suudaksime kindlasti astuda üle üle mitmetest lõksudest, mis tuleviku teel varitsevad.“

Mardi isa, legendaarne loodusmees Fred Jüssi, kes on pool sajandit eestlastele loodusharidust andnud oma raadiosaadete, raamatute ja avalike esinemistega, oli Kotkajärvel teist korda, esimest korda oli ta siin 2002: „Ehkki ma ei saa siinseid inimesi viia Eesti loodusse, saan ma tuua kodulooduse siia. Oma ettekannete ja loodusretkede abil saan lähendada kuulajaid Eesti loodusele ja luua seoseid Kanada ja Eesti vahel. Sest meie väärtushinnangud, kui rääkida püsiväärtustest, peaksid olema ühised nii siin- kui sealpool. Mul on põhimõte, et loodus tutvustab ennast ise, mina olen vaid vahendaja.“

Fred Jüssil olid kaasas looduse heliplaadid, üks neist - kaksikplaat „Helipilte Eestimaalt“ on vastvalminud. Seal on helipilte Eesti rabadest, metsadest ja merelt, aga võib kuulda ka tuult, koera haukumist ja konnade krooksumist. Plaadil on haruldasi, ajaloolisi helipilte, mida Eestis pole praegu enam võimalik salvestada kõigi nende keskkonnamuutuste tõttu, mis on viimase veerandsajandi jooksul toimunud. See plaat on Fred Jüssi sõnutsi mõeldud ka vaikuse kui loodusvara väärtustamiseks.

Tänavuse MÜ peateema oli „Loodus ja luule: hoia, mida armastad.“ Nädala jooksul osales Kotkajärve metsaülikoolis seekord ligi sada inimest, lapsi, noori ja koeri ka, aga ometi ei ütle see arv midagi, sest tunnen: see on tõesti üks neid haruldasi kohti, kus summa ei olene liidetavate arvust, vaid on tegelikult vaimselt hulga suurem, õieti määratlematu. Lisaks neile, kes on siin isiklikult kohal, hõljuvad siin ikka ja alati vestlustes kaasa väärikad- värvikad vaimud, keda enam pole meie keskel või kes ei saanud seekord kohale tulla, aga kes on mõjutanud Kotkajärve metsaülikooli õhkkonda varasemail aastakümnetel: alates luuletajast ning kunstnikust Ivar Ivaskist ja lõpetades politoloogide Tönu Parmingu või Rein Taageperaga.
(järgneb)

Eestlased Kanadas

TRENDING