Alustame laupäevase laudkonnaga teemal „Väliseestluse tulevik“. Neljale lühiettekandele järgnes arutlus nii kaua kui aeg lubas… ja tund või rohkem oleks ilusti lisaks sobinud.
Esimene kõneleja, Liisa Käärid, õppis eesti keelt ema käest ja täienduskoolis ning hindas seda sundust siis, kui Eesti oli juba vaba — noore advokaadina läks ta sinna külla esmakordselt 1991. aastal, leides uue, värske, dünaamilise maa. Ta on seal elanud viis aastat ja peres on viis last. Liisa vaagis küsimust, kuidas olla eestlane Kanadas ja kuidas meie ühiskond on aegade jooksul muutunud… Meil on tugev rahvustunne ja meil on palju pakkuda taasiseseisvunud Eestile.
Meie väliseestlus on üks ühendav globaalse eestluse side. Tegutseme nii, et ka meie lapsed oleksid osa sellest, ja et ka nemad saaksid laulda „Eestlane olla on uhke ja hää“, lõpetas kõneleja.
Lia Hess küsis, kas eestlusel on tulevikku, ja andis oma küsimusele veenvalt selge vastuse. Meil on igaühel oma lugu, ja kui me igaüks teeme, mis on võimalik — kas kohusetundest või lihtsalt, et meeldib olla eestlane — siis püsib eestlus kindlasti.
Peame aga hoolitsema selle eest, et muulastega võrreldes saab eestlus, eesti ühiskond meile pakkuda midagi rohkemat. Eestile vabaduse nõudmine ei ole enam vajalik ega seo meid. Niisiis on vaja teisi sihte ja võimalusi, et noored teeksid oma valiku eestluse heaks. Eesti külastamine ja sealsed mõjud on tähtsad. Eesti kestab. Meie püsimise tee suuna jaoks pakkus Lia välja kümme ettepanekut. Ta puudutas paljusid olulisi vajadusi ja ülesandeid, nii jõudude koondamist kui eemalejäänute kaasatõmbamist, nii meie arhiive kui suurüritusi.
Anne Pedel vaatles küsimust, mis on vaja, et olla eestlane, s.t. meie identsuse piirimaid. Eesti keel on kodune keel, inglise keel maailmaga suhtlemiseks. Näited sõprade ja sugulastega kohtumisest kinnitasid mõlemat vajadust. Ka need, kes ei räägi eesti keelt, võivad ikka olla eestlased, kuigi vähema eestluse määraga. Nii Metsaülikoolis kui Eesti külastamisega saame oma eesti keelt parandada, oma eestluse määra tõsta. Eestlus maha jätta on nagu osa oma hingest tappa.
EKNi esimees Avo Kittask luges ette osa dr. Vello Sermati ühest artiklist (aastast 1972), mis hoiatas eestluse ainult „eksklusiivse klubina“ nägemise vastu. Vaja on aktsepteerida kõiki, kes tahavad eestlased olla ja mingilgi määral eestlasena tegutseda.
A. Kittask jutustas oma hiljutisest külaskäigust Barons’i eesti asula 100. juubeli pühitsemisele Albertas. Nii Stettler’isse kui Barons’isse rännati Krimmist, üle North Dakota. Kuigi seal on eesti keele oskus peaaegu kadunud, on inimesed uhked, et neil on eesti päritolu. Sidemed jätkuvad, mõned külastavad Eestit ja tahaksid veel tihedamat kontakti teiste eestlastega. See on hea näide tulenevalt Anne Pedeli mõtetest.
Arutluse jooksul lahati õige mitmeid ettepanekuid ja tõstatati uusi küsimusi vähemalt tosina sõnavõtja poolt. Söögiaeg jõudis aga kätte… ja jutt võis jätkuda vaid lõunalauas.
Õhtupoolik oli pühendatud laulupidudele. Maestro Taavo Virkhaus, alatine osavõtja, kes tuleb MÜ-sse kord aastas oma eestluse patareisid laadima, andis mitmeti ajaloolise ülevaate laulupidudest. Anne Pedel juhatas sisse kava, Liisa Soots rääkis Välis-Eesti laulupidudest, ja maestro jutt algas aastaga 1869, kus tema vanaisa David Otto Wirkhaus juhatas puhkpillide orkestrit.
Esimese laulupeo eeskujuks olid sakslaste sarnased ettevõtmised, kuid need on ammu kadunud, kusjuures Eesti laulupeod on püsinud ja muutunud ainulaadseteks rahvuslikeks sündmusteks. Ettekandes oli palju huvitavat, kaasa arvatud Taavo oma elamused laulupidude juhina… ja samaaegse sünnipäevalapsena.
Avo ja Taavo koostöös õpetati kohalolijaile ka kolm laulu. „Tuljak“ ja „Ta lendab mesipuu poole“ läksid sujuvalt, kusjuures katkend Rein Rannapi „Ilusast Maast“ — ilus on maa, mida armastan — nõndis üpris palju vaeva.
Tagasi algusse. MÜ avaõhtul andis Tiina Kirss ülevaate Metsaülikoolist Heimtalis koos suure valiku Koit Linkruusi võetud valguspiltidega. See oli tõesti kõik „juurte juurde“. Ka teised mõlemast MÜ-st osavõtjad lisasid oma muljeid.
Esimest päeva, neljapäeva, raamisid kaks väga põhjalikku ettekannet — Paavo Loosbergi „1939“ ja Priit Aruvalla „1944“. Kaetud olid II maailmasõja eel-mahhinatsioonid ja viimased sõjasündmused Eestis, koos ülevaatega vahepeal toimunust.
Vahepeale mahtus loeng eesti keele kohta Mall Pestilt, kes teeb Seattle’is oma doktoritööd ja õpetab eesti keelt interneti kaudu. Soome kõrgkooli juures toimuv kursus on kahel tasemel. Esimene raamat on valmis ja seda on juba müüdud 45-s riigis, teine on lõpetamisel. Palju oli juttu võõrsõnadest ja nende vahetevahel liigsest kasutamisest, samuti viimasest õigekeelsuse sõnaraamatust, kus peegeldub paljugi kaasaegset ja mis on keeleteadlaste seas vaidlusi tekitanud.
Mihkel Tombak, värske professor ja nimelise õppetooli pidaja Toronto Ülikooli ärinduskoolis rääkis Eesti majandusest ja kaubandusest ning nende arengust, eriti EL-i astumise mõjutusel. Statistikat leiab paljugi imelikku, mis muutub arusaadavaks, kui teame, kuidas numbrid saadud. Näiteid oli nii Soomest kui mujalt. Ta väitis ka, et majandusliku edukuse jaoks on suur inseneride arv positiivne ja advokaatide suhtes negatiivne. Küsimus on muidugi ka selles, mida andekad noored lähevad õppima. Tehnoloogilise innovatsiooni osatähtsus oli samuti rõhutatud, koos stabiilsuse ja seadusandlusega.
Teine arutelu, kus laua taga istusid Tauno Mölder, Kristjan Medri, Vello Keelmann ja Allan Seim, puudutas Eesti külastamist ja seal elamist, eriti noorema generatsiooni vaatekohast. Tauno on pärit Eestist, siin elanud kümmekond aastat ja tema ning ta abikaasa Maimu elust-olust on meil olnud võimalus lugeda EE-st 2003.a. emadepäeva paiku. Tuleks ka nimetada, et kui peaaegu kogu MÜ juhatus suvel Eestis oli, tegi Maimu siin vajalikke ettevalmistusi MÜ edukaks toimumiseks Kotkajärvel.
Kristjan veetis ligi poole möödunud aastast Eestis, töötades Tallinna Tehnikaülikooli juures rapsi proteiini eraldamise projekti kallal. Vello käis suvel täienduskooli grupiga Eestis ja kõige noorema panelistina jagas oma häid muljeid sealt. Allan viibis Eestis esmakordselt a. 1980 ja võrdles olusid siis ja 1994.a., kui ta võttis osa laulupeost Estonia koori liikmena. Paljugi toredaid lugusid ja muljeid toodi välja, kindla soovitusega Eestit ikka ja jälle külastada.
Lühike, kuid erakordselt sisutihe Metsaülikool lõppes pühapäeval peale arutelu tulevikuplaanidest. Seal peeti eriti tähtsaks ka kehvema keeloskusega noorte osavõttu ja vajadust programmis vastavaid uuendusi läbi viia. Torontos tullakse „klubiõhtuks“ kokku 23. sept. õhtul Eesti Maja kohvikus.