MÜ Vägevad 2016. Tutvustame: Veronika Valk
Peaesineja Veronika Valk on Eesti praeguse aja üks silmapaistvamaid arhitekte, tegutsedes samal ajal ka oma eriala õpetamise ning sellest kirjutamisega.
Sinu ampluaa on väga lai, haarates sisuliselt kõik disaini ja arhitektuuri valdkonnad. Mis on seni olnud Sulle endale kõige südamelähedasem - kas loomine ise, sellest kirjutamine või õpetamine?
Need kolm väljatoodud tegevust – projekteerimine ehk disain, kirjutamine, õpetamine – on ühe ja sama loometöö kolm loomuomast tahku. Kogu lugu keerleb ju loomise enda ümber, sellest kirjutamine aitab sellest selgemini mõelda, õpetada on seda aga üsna keeruline, samas hädavalik, et tekiks põlvkondadevaheline järjepidevus, järelkasv. „Õpetamise“ asemel on minu puhul kindlasti täna õigem rääkida uurimistöö juhendamisest (kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina ja doktorikooli juhatajana). Kõik need kolm tahku on kokkuvõttes loomepõhise uurimistöö osad. Minule on kogu arhitektuuriloome tervikuna üks suur uurimistöö, kuigi teadusmaailmas kohtame vahel inimesi, kel seda praegu võib-olla veel raske mõista. Aga eks me proovime seda selgitada, nt kasvõi ADAPT-r projekti kaudu, kus arhitektid, disainerid jpt ruumiloojad oma igapäevast uurimistööd sõnastavad, mõtestavad ja meie arusaama erialavälja võimalustest seeläbi avardavad.
Millise oma senise karjääri verstaposti üle oled ise kõige uhkem?
Kaitsesin doktoritöö „Steadfast in Versatility. The substrate of a multi-modal practice“ (juhendasid Marcelo Stamm, Richard Blythe) Royal Melbourne Institute of Technology ehk RMIT ülikooli arhitektuurikoolis 2013.a. See võtab kokku mu senise loomingu ja näitlikustab, kui oluline on arhitekti oskus luua inspireerivaid paiku, mis sütitavad ruumi kasutajates – elanikes, külalistes – uudishimu ja „heldet“ loomingulisust, nii et selle mõjuala ulatub kohaliku asumi, riigi või regiooni piirest kaugemale. Selgitab, kui oluline on arhitektitöös tegeleda „avalikkusega“ just selle arhitektuurses mõttes. Kui oluline on luua mistahes käsiloleva projekti abil justnimelt väga head avalikku ruumi. Veelgi enam, luua seda vaatamata riigikorra muutusele, sotsiaalmajanduslikele turbulentsidele. Eesti on pidanud sovetiaja järel taaslooma oma suhtumise „avalikkusesse“.
Huvitaval kombel olen mina oma töös alati järginud „lõbusat“ lähenemist, kus igas projektis on sees oma n-ö vimka. Funktsionaalse reaalsuse otsinguil olen toetunud loomulikult väga paljude teiste erialade teadmistele, oskustele: elukeskkonda arendatakse, ruumi luuakse väga paljude erinevate elualade, institutsioonide ja tööprotsesside tihedas koostöös. Mul on pidevalt ja samaaegselt kasutusel väga mitmed töövahendid ja -võtted, mis võivad tunduda pealtnäha kaootilised ja juhuslikud. Kuid kui lähemalt vaadata, siis milles seisneb sellise mitmepalgelise tegevusmudeli iva, tugevus, potentsiaal? Leian, et see on arhitektile vajalik muutuvates oludes ellujäämiseks. Eesti arhitekte koolitatakse just sellisteks „multi-instrumentalistideks“ ja seetõttu olen veendunud, et neil on olemas väga head eeldused edukaks tegutsemiseks homses maailmas (mida loome juba täna).
Mida on sinu arvates Eesti arhitektidel kõige rohkem maailmale õpetada?
Kontekstipõhist, sotsiaalse närviga ruumiloomet, kus avalik ruum, linnaehitus, arhitektuur, disain ehk ruumiloome, on selle inimsõbralikus võtmes kesksel kohal. Näen maailmas trendi, kus uus arhitektide põlvkond on pigem huvitatud virtuaalse reaalsuse, digitehnoloogiate ja algoritmilise ning generatiivse vormiloome kokkupuutepunktidest, pööramata sedavõrd suurt tähelepanu kontekstile, milles tegutsetakse. Eesti kunstiakadeemia lõpetajad on selles mõttes kindlasti paremini „varustatud“, kuivõrd äsja riigi elutööpreemia pälvinud emeriitprofessor Veljo Kaasik on meie arhitektuuriteaduskonna üles ehitanud just selliselt, et põhirõhk on püüul inimlikuma linnaruumi poole. Loodetavasti iseloomustab see hommegi meie ehituskunsti. Veljo Kaasiku alustatut on raske ülehinnata. Tema eestvedamisel on Eesti arhitektuuriharidus elanud murrangulistel aegadel üle tõsise taassünni. Tänu Veljo Kaasikule on Eesti arhitektid täna Euroopa tasemel.
Lemmik linnaosa Tallinnas, parim paik Eestis ja põnevaim sihtkoht maailmas?
See võib kõlada klišeena, aga Tallinna vanalinn on lihtsalt nii äge keskkond, et tekitab minus igapäevaselt uskumatult loomingulise ja laheda meeleolu. Kui millegi üle nuriseda, siis siin võiks olla rohkem just päikesele avatud terrasse ja aknaaluseid (mitte põhjapoolseid soklikorruse pimedaid „urkaid“), kus kokku saada, maailma- ja ka tööasju arutada.
Eestis laiemalt on meeletult palju imeilusaid paiku, kuid minu süda ja hing kipub ikka mere äärde. Rannajoont meil on, kokku üle 2500 kilomeetri, kui saared juurde arvata. Põnevaid sihtkohti maailmas on samuti sedavõrd palju, et ei suuda neid kõiki korraga nimetada … Olen elanud lisaks Tallinnale ka Pekingis, New Yorgis, Melbourne’is ja Barcelonas, rännanud mitmel pool, aga linnu, mida tahaksin lähiajal näha, on ikka veel väga palju. Eks see on vist kuidagi nii, et mida rohkem rändad ja maailmast teada saad, seda suuremaks uudishimu kasvab. Rio de Janeiro, Sao Paolo, Buenos Aires ning Aafrika mitmed suurlinnad, kuhu ma ei ole veel juhtunud. Olen kindlasti pigem linnades kolaja kui looduses uitaja: (suur)linnade uurimine on kirg, mis sedavõrd tihedalt seotud ka ju minu kutsumuse ning erialase tööga.
Kas ja kellega väliseesti arhitektidest oled lähemalt kokku puutunud?
Ausalt öeldes ei ole just palju nendega kokku puutunud. Mariliis Lilover on Eesti taustaga arhitekt, kes elab ja töötab täna Lundis, Rootsis, ja kelle kutsusin kunagi ka oma kureeritud loengusarjale Eesti kunstiakadeemias. Imetlen seda, mida Ilmar Reepalu on Malmös suutnud korda saata.
Mida ootad eeloleva suve Kotkajärve Metsaülikoolist Kanadas? Kas olid sellest varem kuulnud?
Olin kuulnud sellest küll vaid põgusalt, kuid ainult head: ülivõrdes kommentaare, et kui tore see on. Ootan sisukat nädalat, kus arutada Eesti asju laiemalt, nii nagu see Kanadast paistab.
Millest oled mõelnud MÜs rääkida?
Linnast ja loodusest.
Küsis Helina Tamm
