Rahvatantsu harjutus 2009.a. Kotkajärve Metsaülikoolis. Foto: Maimu Mölder
Olev Träss kõnelemas Kotkajärve Metsaülikoolis 2009.a. Foto: Tauno Mölder
Olev Träss ja Vello Soots (†) on tegelenud Metsaülikooliga selle loomisest saadik 1967.a. Mõte kerkis 1965.a. KLENK-i ehk Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise Päevadel, kus Olev Träss viibis; ürituse lõppedes oli kõigil kahju lahkuda. Lõpulõunasöögil leiti, et oleks väga tore, kui saaks istuda metsas kännu otsas, poleks kuhugi kiiret ja saaks poolelijäänud asju edasi arutada. Tagasi Torontos, rääkis O. Träss sellest ideest teistele, Heino Jõe võttis n-ö tuld ja asjad pandi käima. Toronto Eesti Skaudisõprade Selts oli valmis andma kasutada Kotkajärvet selle ürituse läbiviimiseks. Järgnes palju koosolekuid korraldava toimkonna poolt; MÜ patroonideks paluti konsulid Johannes E. Markus Kanadast ja Ernst Jaakson Ühendriikidest. Esimeseks esimeheks sai Olev Träss, abiesimeheks Vello Soots ja paljude asjade korraldajaks Heino Jõe.
MÜ eesmärgiks oli hakata täitma üht lünka rahvuslikus üldpildis sellel mandril. Juba aastaid olid edukalt tegutsenud eesti täienduskoolid, lasteaed ja skaudid-gaidid jpm. organisatsioonid, ent paljude noorte side nendega lõppes umbes ülikooli astumise ajal. Tekkis tühimik, peamiselt Ühendriikides elavatel noortel, kes läksid ülikooli tavaliselt kodust kaugele. Nii esines just selles vanusegrupis tihti eestlusest eemalejäämist. Seega leiti, et selles vanuses noortele on vaja tuge ja rahvuslikke perspektiive, mis aitaks sellest lüngast üle saada ja teha oma valikuid eestluse kasuks.
Sihtideks oli anda noortele teadmisi ja informatsiooni Eestist, kasvatada rahvustunnet. MÜ on alati rõhutanud eesti keelt — kõne- ja keelegruppides, loengutel jm. Eesti keel on alati olnud ka osa kõikjal valitsevast õhkkonnast. Vaid kaks korda MÜ ajaloos on peetud ingliskeelseid loenguid. Õppekava pidi olema lisaks harivale ka huvitav. Lisaks loengutele otsustati, et tähtsal kohal saavad olema ka informatiivsed vestlused, mida on just hea pidada vabas Kotkajärve looduses.
Õppekava üldteemadeks seati kohe alguses eesti keel ja kõne, kirjandus, ajalugu, rahvaluule, eesti kodu ja ühiskondlik tegevus. Lisaks ka veidi teadust ja tehnoloogiat eesti keeles ning huviringid loova tegevuse edutamiseks.
Esimene MÜ toimus 1967.a. augustis. Osavõtjaid oli umbes 70. Esimene programmijuht oli Andres Raudsepp. Tol ajal olid MÜs osalemise vanusepiirid umbes 17—35 eluaastat. Järgmisel, 1968.a. oli aga MÜsse soovijaid rohkem kui vastu võtta suudeti. 140 oli see ülemine piir, millest rohkem polnud võimalik MÜsse mahutada. Ka järgnevail aastail algas registreerimine juba varakult, lõppedes märtsikuus ja MÜ oli väga populaarne. Programm valmis juba novembri lõpuks, KLENKi päevade ajaks. Nende kahe ürituse vahel toimus tihe koostöö ja paljud osavõtjad olid samad. Kontaktid olid paljude eesti soost akadeemilistel aladel tegutsevate inimestega, kellest mitmed käisid esinemas mõlemal üritusel.
Juttu oli ka, et USAs peaks olema oma MÜ, kuna sealt oli alati väga palju osavõtjaid; seda siiski ei toimunud. Toimuma hakkasid hoopis New Yorgi Kultuuripäevad; nii lisandus veel üks, sedapuhku kevadine üritus, kus sama seltskond sageli kokku sai.
MÜ lektorite loetelu läheks siinkohal pikale, sest neid on MÜs olnud teatavasti väga palju.
MÜ on motiveerinud paljusid noori oma eesti keelt täiendama ning aidanud tärgata uut huvi eestluse vastu. Seda eriti USAs, kus pole niisugust kompaktset eestlaskonda nagu seda on Torontos, vaid asutakse rohkem eri paikades laiali ja regulaarseid kooskäimise võimalusi on vähem. Üks nendest on praegune EV President Toomas Hendrik Ilves, kes on pidanud MÜs ka loenguid (viimati 1993.a.). Kuna algaegadel oli MÜsse suur tung, eelistatigi vahel neid, kes tulid kaugematest kohtadest, kus eestlastega palju kokkupuuteid ei olnud. USAst tulijaid oli algaastatel üle poole, nüüd on nende hulk tunduvalt vähenenud, põhjuseks ka vähesem eesti keele oskus.
Olev Träss tegutses MÜ esimehena kuni 1972. aastani, siis loobus sellest ülekoormuse tõttu. Taas asus ta esimehe kohale 1986.a. ja on seal tänase päevani, küll paljude abilistega. Vahepeal tegutses mitmeid teisi esimehi: Jaan Timusk, Vello Soots, Kaja Telmet, Käbi Lokk.
Olev Trässi sõnul oli MÜs osalejate hulk kuni 1973. aastani enam-vähem sama — 140 ringis. 1974.a. otsustati edutada MÜ tekkimist ka Rootsi ja korraldati ühine programm Soomes; Kotkajärvel MÜd tol aastal ei toimunud ja see jättis lünga. 1975.a. olid osalejate arvud natuke väiksemad kui varem.
MÜ loodi ka Rootsis, samuti Austraalias. Soomes on MÜd peetud hiljemgi — 1987.a., aga viga ei korratud ja samal aastal toimus see ka siin.
Tänapäeval on MÜs osalejate arv umbes 90, aga vanusegrupp on vabaks lastud. Noori, esialgsesse vanusegruppi kuulujaid on võibolla 1/3. Olev Trässi sõnul on praegustest Põhja-Ameerika aktiivsetest eestlastest kindlasti lõviosa MÜs käinud. Ja tänu MÜle on sõlmitud mitukümmend abielu.
MÜ on arendanud suhteid ka kodu-Eestiga, julgustades noori Eestisse oma juurte juurde reisima. Kui kodumaal hakkasid puhuma n-ö vabaduse tuuled, hakati kutsuma sealt lektoreid MÜsse esinema. Näiteks Mikk Mikiver ja Tunne Kelam (1989). Tegelikult oli esimene lektor Eestist Ants Viires, kes võttis osa MÜst Boltonis 1982.a. Tihti on MÜ pealektor tulnud Eestist. Nii on MÜlased saanud aastate jooksul osa paljude erinevate alade ekspertide põnevatest loengutest ja ammutada rohkelt teadmisi paljudest valdkondadest.
1980-ndatel aastatel toimus MÜ elus mitmeid muudatusi ja ümberkorraldusi, et vahepeal vähenevat osavõtjate hulka taas suurendada. See kandis vilja.
Praegu tegeleb programmi juhtimisega Maimu Mölder. Viimasel kümnendil on toimunud muudatusi ka programmis: alates aastast 2000 on igal MÜl oma peamõte ehk motiiv. 2000.a. oli selleks „Kuidas olla eestlane?“ Tänavuse, 2010.a. MÜ teemaks on pärimusmuusika.
Metsaülikool on jõudnud ka Eestisse: esmakordselt toimus see Käärikul 1989.a. Aastal 2003 kutsus tekstiilikunstnik Anu Raud MÜd pidama Viljandimaale Heimtali. 2004.a. peeti kaks MÜd: Heimtalis ja Kotkajärvel. Alates 2005. aastast kuni praeguseni toimub Eesti MÜ taas Käärikul. See on erinev, iseseisev ettevõtmine, aga sõbralikus koostöös Kotkajärvel toimuvaga.
Regulaarne MÜs käija, maestro Taavo Virkhaus on öelnud, et käib seal oma eestluse patareid laadimas. Küllap nõustuvad temaga paljud endised, praegused ja tulevased MÜlased.
Kahtlemata ei suutnud selle väikese tutvustava kirjatükiga haarata kogu MÜ tegevust ja ajalugu: sellest on ilmunud album, mis hõlmab aastaid 1967—1982 ja teine album läheb varsti trükki.
MÜst osavõtjate arv aastakümnete jooksul on 4200; neist eri isikuid on 1400.
MÜ kestab ja on jätkuvalt väga populaarne. Tänavune Kotkajärve Metsaülikool toimub 21.—28. augustini.
Riina Kindlam, eluaegne MÜlane: „MÜ on minu jaoks eelkõige vaimsus ja meeleolu, mida loovad eriliste inimeste kokkutulemine ühte väikesesse metsatukka. Kõik, kes sinna tulevad, tulevad sinna suurest tahtmisest olla koos teiste eestlastega, aga mitte ainult. Eestlased käivad palju koos, kuid see veel ei tähenda, et nad omavahel eesti keeles tahaksid ja üritaksid rääkida. Metsaülikoolis kohtub uute, huvitavate inimestega, kes näiteks elavad kuskil Põhja-Ameerikas oma igapäevast põhja-ameerika elu ja janunevad kord aastas muutuda omaks omade seas. Võiks öelda, et on hoopis tõhusam teha Atlandi-hüpe ja minna Eestisse. Aga kui alati nii kaugele ei jõua või tahad olla väiksemas (kindlamas) õhkkonnas, kus saab suhelda nii teiste väliseestlaste kui ka Eestist tulnud inimestega, siis on see parim vahepeatus.
MÜ eesmärk on kogeda ja õppida ja avastada asju eesti kultuurist ning harjutada eesti keelt Eestisse minemata. Aga see ei ole koolipink. See on loengu kuulamine kalju peal päikese käes. Matkamine. Mõtlemine kännu otsas. Loovus, mis tärkab sinus ootamatult tänu värskele õhule ja värskele mõttele. Lõke ja saun uute tutvustega. Ja sama tähtis kui tahtmine olla eestlastena koos on tahtmine olla eestlane just puu all. Rabaveerel. Järvekaldal. Kui Metsaülikool poleks Kotkajärvel, ei oleks ta see.
Minu kõige kirkamad mälestused MÜst on: 1) sõprade seltsis öösel selili järves hõljumine (saunast) ja seal langevate tähtede vaatamine; 2) paadisilla peal õhtul taskulambi abil koos luuletuste lugemine (ja kunagised virmalised pea kohal). Erilisi inimesi ja hetki on lugemata palju, kuid need kaks on need, mis mängivad üle ja üle minu silme ees ja südames.
Kui MÜ lõpeb, on selline tunne, nagu keegi sikutaks sind nabanööripidi ema küljest kaugesse võõrasse maailma.“