Sirje Kiin
Sirje Kiin, PhD võrdlevas kirjandusteaduses, Kotkajärve MÜ audoktor
Just nagu me ei kujuta MÜd ette ilma Sirje kohaloluta, ei kujuta Sirje oma suvesid ette ilma MÜ nädalata. Tõelise MÜ patrioodina on Sirje ka sel aastal kohal kirjandusteemalise loengu ning kultuurse huviringiga.
Sinu selle aasta teema MÜ-s on Eesti kirjanduse elavad klassikud, puudutades eelkõige 1960ndate põlvkonda. Mis või kes Sinu arvates võib väliseestlaste jaoks olla kõige põnevam selle teema sissevaates?
Ma ei eristaks üldse meie kirjandushuvi selle järele, kes kus parasjagu elab, sest eestlaste identiteet on ikka olnud peamiselt kultuuri- ja keelekeskne. Me tunneme, loeme ja armastame oma kirjandusklassikuid sõltumata sellest, kas oleme käinud koolis Eestis, USAs, Kanadas, Rootsis või Austraalias. Minu Kotkajärve Metsaülikooli luule huviringis on olnud õpilasi nagu näiteks Tarvo Toomes Torontost, kes oskab peast etelda uskumatult palju eesti luuleklassikat, paremini kui mõni väiksema kirjandushuviga või täiesti luulehuvita kodueestlane. Mullu meie hulgast lahkunud luuletaja Urve Karuks, kes sai hariduse Kanadas, oli ometi niivõrd eesti rahvaluuletundlik oma keelevalikus ja orienteerus kogu eesti kirjanduses imehästi, nagu oleks ta väljaõppinud filoloog, ometi oli tal magistrikraad hoopis sotsioloogias.
Rootsis elanud Arvo Mägi või siis praegu kordamööda Rootsis ja Eestis elavad Enn Nõu ning Helga Nõu tunnevad eesti kultuuri, keelt ja ajalugu süvaloodimisi. Arvo Mägi on kirjutanud neljaköitelise ajaloolise romaanisarja “Karvikute kroonika”, mis algab Sigtuna vallutamisest ja kujutab 31 inimpõlve saatust kuni kaasajani välja. Enn Nõu on kirjutanud triloogia “Vabariigi pojad ja tütred”, kus kujutatakse ühe suguvõsa elu samuti läbi paljude põlvkondade, sõdade ja saatuslike keerdkäikude. Eestis elavaist kirjanikest on samasugust läbi ajalooliste põlvkondade ulatuvat süvaloodimist suutnud varem teha Jaan Kross ning praegu Mats Traat oma suurte romaanisarjadega: kaheosaline “Üksi rändan” ja “Kodu on ilus” ning neljaosaline “Minge üles mägedele”.
Nii et haritus, lugemus ja andeviljakus sõltub eeskätt ikka inimesest endast, mitte tema päritolust ega asukohamaast. Eestlane olla saab ju igal pool, ehkki ära ei ela sellest kuskil, kui parafraseerida luuletaja Paul-Eerik Rummot.
Kui varasematel aastatel olen pühendunud oma Kotkajärve kirjandusloenguis peamiselt lahkunud luuleklassikuile (Marie Under, Ivar Ivask, Juhan Viiding jt) ning loodus- ja armastusluulele, siis tänavuses kirjandusloengus annan ülevaate neist elavaist kirjandusklassikuist, kes tegutsevad eesti vaimumaastikel alates 1960. aastaist ja arutlen selle üle, kas ja kuidas end juba eluajal kirjanduslukku kirjutanud autorid tänast kirjanduspilti mõjutavad: Paul- Eerik Rummo, Arvo Valton, Mats Traat, Hando Runnel, Ene Mihkelson, Elin Toona, Enn ja Helga Nõu jt.
Mis oli ühist ja mis erinevat tol perioodil Eestis ilmunud kirjandusel ning samal ajal loodud väliseesti kirjandusel? Kas tegemist oli pigem paralleelse kujunemisega või vastandusid need kohati? Kas pigem sisu või vorm või mõlemad? Väljaspool Eestit saadi trükkida eesti keeles, mida taheti, aga mõju nö päris Eestile oli olematu. Samas jõudsid Kodu-Eestis teksti peidetud sõnumid otse sihtrühmale, kuid mõjus see vaid tule tuha all hõõguvana hoidmisena.
Küsimus sisaldab endas terve monograafia või vähemasti loengusarja teema, aga kui lühidalt vastata, siis liikus just 1960. aastail eesti kirjanduse raskuspunkt nii sisuliselt kui teoste arvukuselt tagasi Kodu-Eestisse. 1940. ja 1950. aastail ilmus väljaspool Eestit (peamiselt Rootsis, Kanadas, Saksamaal, USAs, Austraalias jm) rohkem olulist algupärast eesti kirjandust kui okupeeritud kodumaal. Väljaspool saadi vabamalt kajastada nii uusi maailmasõja ning pagulusteemasid kui ka jätkata 1930. aastate traditsioone, mis kodumaal olid vägivaldselt katkestatud ja osaliselt ka keelatud. Nii et 1960. aastate keskpaik oli oluliseks muute- ja murdepunktiks eesti kirjanduse geograafias ja vaimsel maastikul.
Samas ei olnud sel ajal enam tegu niisama terava vastandumisega nagu vahetult pärast sõda, vaid mitmed esteetilised protsessid kulgesid paralleelselt nii siin kui seal. Näiteks kirjanduse vormiline moderniseerumine toimus nii kodus kui väljas kirjutavate autorite loomingus, Eestis ehk tillukese viivega.
Ei saa paraku olla nõus väitega, nagu olnuks väljaspool Eestit loodud kirjanduse mõju okupeeritud Eestis elanud lugejaile olematu. Rootsis ja mujal trükitud pagulaskirjanike teoseid toodi illegaalselt Eestisse üsna arvukalt nii välisturistide, eelkõige soome sõprade abiga, neid õnnestus vahel postitada ka nö sõbralike vennasvabariikide või Moskva aadresside kaudu. Need teosed levisid käest-kätte sõprade ringis, väliseesti raamatute keelatus pigem võimendas nende tähendust ja kergitas osatähtsust. Kui tagantjärele hinnata, siis soodustas selline salalevik ja salalugemine pigem teatud pagulasautorite tähtsuse ülevõimendamist kui alahindamist. Paljud pagulasteosed suleti raamatukogude erihoiu osakondadesse, neile löödi peale kolm- ja kuusnurksed salastatuse templid, aga sinnagi oli võimalik hea tahtmise korral saada lugemisluba, kui sobiva uurimisteema välja mõtlesid. Näiteks tänavune MÜ lektor, kirjanik Karl Martin Sinijärv on tunnistanud, kui oluline oli tema luuletajaks kujunemisel Urve Karuksi luule lugemine.
Ise hakkasin juba 1960. aastate keskel Viljandi keskkoolineiuna esimesi pagulasromaane lugema, olin toona nn paljulubav noor autor, keda vanem kirjandusloolasest kolleeg Oskar Kruus võttis vaevaks usaldada. Me ei pidanud paljuks ise pagulasluulekogusid masinkirjas ümber lüüa, pähe õppida ja levitada. Ilmar Laabani “Rroosi Selaviste” viletsal krussitõmbuval fotopaberil koopia on mul tänini alles, sain selle õnnelikuks omanikuks 1970. aastal Tartu Ülikooli tudengina ühelt kaasüliõpilaselt. 1970. ja 1980. aastail tegelesin juba ise aktiivselt pagulaskirjanduse levitamisega, mida mu hääd soome sõbrad regulaarselt üle piiri tõid, olgu nad tänini tänatud. Kord sain Rootsis ja hiljem USAs ilmunud ajakirja “Mana” levitamise eest julgeolekumeestelt karistusähvardusi kuulda, aga ega see meid ei peatanud. Muidugi ei saanud pagulaskirjanduse laiem vastuvõtt kujuneda välja enne, kui Eesti hakkas taas vabanema, aga siis tulvas seniseid salaromaane isegi külaraamatukogudesse lausa autokoormate viisi. Mäletan nii Kalju Lepiku kui Ilmar Talve vapustusi, kui nad pärast taasvabanemist kodumaale saabusid ning olid üllatatud kodumaiste lugejate elavast huvist nende isiku ja loomingu vastu, nad polnud suutnud ette kujutada, kuidas läbi raudse eesriide kulgenud salateed olid muutnud nende loodu pühamast püha, lausa legendaarse oreooliga ümbritsetuks.
Nüüd peame meie kaitsma eesti keelt. Mitte ainult Eestis, vaid üle ilma, igal pool, kus elab eestimeelseid ja eestikeelseid inimesi. Nii et tere tulemast Kotkajärve Metsaülikooli, kus me teeme just seda missioonitööd!