Kõverpeeglis

Ajaloolane Lauri Vahtre rõhutab eesõnas oma 2006. a. ilmunud raamatule „Ajaloo pööripäevad”, et sündmustel on põhjused; eel- ja järellood; nad on omavahel seotud, moodustades nii alguse ja lõpuga lood; neist moodustuvad veel suuremad lood. Näiteks ühe riigi iseseisvus ei sõltu tingimata olulisest, näilisest määravast lahingust, vaid hoopis kõigest, mis selle lahinguni viisid ja sellele järgnes. Vaid selliselt ajaloolase poolt lugusid jutustades on neist võimalik aru saada. Tsiteerin Vahtret: „Ajalookirjutus kui inimeste tegutsemise taasesitus ei saa kuidagi mööda hiilida kõlbelistest otsustustest. Või vähemalt osutustest.”

Millegi pärast on aga paljudel nö revisionistidel hoopis teine suhtumine, kui on tegemist minevikuga. Süüdi on kas vohav poliitiline korrektsus või tahtmine vältida kellegi solvamist – mis on utoopiline soov. Ei saa aru, miks möödanikus toimunut mõõdetakse tänapäeva normide ja kommete järgi, olgu need kas paremad või halvemad kui toonased. Tulemuseks, teadagi, on kõverpeeglist vastuhelkiv aberratsioon.

Üllatavalt on selle aasta esimestel päevadel päris korralikult kritiseeritud Kanada esimest peaministrit Sir John A. Macdonaldit, kelle 200. sünniaastapäeva märgiti 11. jaanuaril (isegi kui ta isa kroonikas on kirjas sünnikuupäev kui kümnes). Mainekad ajaloolased peavad Macdonaldi võtmerolli Vahtralehemaa kui riigi loomisel hiiglaslikuks saavutuseks. Kui poleks olnud Macdonaldit, poleks ehk ka täna Atlandist Vaikse ookeanini ühendatud riiki.

Macdonaldi saavutuste hulka loevad teadlikud ajaloolased mitte ainult konföderatsiooni oluliste kujude hulka kuulumist, nii riigi ühendamist, vaid ka riigipolitsei RCMP asutamist, kontinenti ületava raudtee ehitamise tiivustamist ning esimese rahvuspargi loomist Banffis.

Aga kriitika. Macdonaldile heideti kaua ette ta dipsomaaniat. Tuleb arvestada sellega, et Šotimaal sündinud poliitik polnud tol ajal kaugeltki ainus, kes pudelist julgust võttis. Ning ka mõni teinegi suurkuju, näiteks Sir Winston Churchill, kelle norm oli teatavasti pudel šoti viskit päevas, ei lasknud sellel tõvel vahele astuda riigimehe kohustusi täites. 21. sajandil vaadatakse sellele haigusele kõõrdi, isegi kui kõiki põhjuseid ei osata seletada.

Märksa hullem aga olevat praeguste tähenärijate silmis see, kuidas Macdonald suhtus pärisrahvastesse, neid alandades, olles mõne arust reservaatide idee üks alustajaid, kuna aborigeenid polevat olnud inglise, šoti, iiri päritolu Kanadasse sisserändajate silmis võrdsed. Sama lähenemine oli USAs, lisaks ka orjapidamine. Euroopa riikides, eriti impeeriumides, nähti enne Macdonaldit orjakaubandust normaalse tuluallikana. Ühe pintsliga ei tohi ju kõiki tõrvata, või tohib? Milleks tänapäeva moraalsete arusaamistega häbistada mineviku suurkujusid? Ajad olid teised, sellega inimesed ei soovigi arvestada.

Toronto ülikooli ajalooprofessor emeeritus Michael Bliss, keda ehk nii mõnigi tänane Macdonaldi kriitik kuulas loengutel, on olnud aastaid sotsiaalajaloo koolkonna vastane. Temaga samal lainepikkusel on J.L. Granatstein, teine suurkuju riigi ajalooliste otsustuste hindajate hulgas. Selline koolkond, mis ühiskonda hurjutab, võib kehtida ainult omal ajal – teisisõnu, kasvuhoonetest ei tohiks pilduda kive minevikus elajate suunas, kui viskajad pole ise elanud toonaste ühiskonna harjumuste järgi. Põhja-Ameerikas, kus haiglaselt lahatakse kuulsuste väärsamme, pole aga sellisest lähenemisest aru saadud.

Pidagem meeles, et harjumus ei tähenda veel moraalset koodeksit. Piibel õpetab paljut, mida harva jälgitakse, peamine neist on kuldne reegel: käitu nii, nagu soovid, et teised sinuga käituksid. Macdonaldi ajal tehti seda ehk teiste sisserändajatega, kindlasti aga mitte aborigeenidega, keda kardeti tänu kommetele, mis ei olnud eurooplastele kodused.

Ka lähiminevikus on olemas kõverpeegel, mis pigem soosib ühiskonna hälbeid. Kui USAs protesteeritakse siis, kui kurjategija maha lastakse, leides, et see sündis ta päritud välimuse tõttu, siis keegi ei tee lärmi, kui euroopaliku pigmentatsiooniga suli sama saatuse osaliseks saab. Nahavärv ei tohiks ometi vahet teha seadusemurdmise järel. Ent sellele tähelepanu juhtimine on tabu.

Peaminister Stephen Harper, kelle sulest ilmus mullu riigis aasta bestsellerite hulka kuuluv Toronto hokimeeskondade ajalooraamat, on vastastelt saanud sugeda, et ta valitsus keskendub liialt mineviku sündmustele. Macdonaldi sünnipäeva märkimine on seda turmtuld suurendanud. Leitakse, et riik ei peaks raha raiskama selliste ürituste peale. Sama aegunud argumenti kasutati 1812. aasta sõja ja lahingute juubelite tähistamisel. Siis küll olid võidukad inglased ameeriklaste vastu, aga triumfita poleks olnud Kanadale nii omast ühtekuuluvust.

Kahe aasta pärast märgib Kanada 150. a juubelit. Vahtre sõnu meeles pidades peaks toonaseid otsuseid Macdonaldi ja teiste poolt meeles pidama kontekstis suurema looga: nii loodi riik, mida tänapäeval peetakse üheks maailma parimaks ja turvalisemaks, vaatamata esimese peaministri isiklikele nõrkustele, kunagisele ühiskondlikule üldsuhtumisele.

Märkmed: