Ajaloo virtuaalsusest.
Eestis räägitakse üha enam virtuaalsest riigist, milleks eesti keeles on sõna — e-riik. Virtuaalne riik ei vastandu reaalselt eksisteerivale, vaid täiendab seda omamoodi. Eestis ollakse väga huvitatud innovatiivsest riigi juhtimisest. Ajakirjanduses väidetakse, et virtuaalse riigi loomisel on eestlased teistele Euroopa rahvastele mõneski mõttes eeskujuks ja isegi suunanäitajaks. Täna saab virtuaalsuse kaudu konstrueerida tegelikult kõikvõimalikke riigi tegevust tähistavaid moodsaid mõisteid — e-riik, e-haldus, e-politsei jne.
Aga kas uutmoodi riigi mõtestamisega muutub midagi ka riigi ja ajaloo mõtestamisel? Kõigil rahvastel on olnud ja on rahvusliku ajaloo lahutamatuks osaks rahvuslikud müüdid. Seega virtuaalsuse moment ühe rahva ja tema ajaloo kirjeldamisel on alati olemas olnud ja seetõttu tänane tehniline areng on võimaldanud seda virtuaalsust vaid paremini tehniliselt visualiseerida.
Sissejuhatavad märkused rahvuse müüdist.
Miroslav Hroch eristab lisaks traditsioonilisele kultuurilisele (Ida tüüpi) ja poliitilist (Lääne tüüpi) rahvuslusele ka mittedominantset ja dominantset rahvusluse tüüpi. Eesti rahvuslus kuulub selle liigituse järgi kindlasti mittedominantsesse rühma. On selge, et mittedominantse ehk (väikesearvulise) rahva ajalool on palju raskem vastata rahvusliku retoorika ootustele ning leida säravaid minevikueeskujusid. Euroopa mittedominantsete etniliste gruppide rahvuslikus liikumises eristab Hroch vähemalt kolm arengufaasi, millest Eesti rahvusluse arengust langeb vähemalt kaks (kui mitte kõik kolm) Kreutzwaldi eluajale.
Kreutzwaldi eluajal avastas baltisaksa estofiilidest haritlaskond „eestlased kui rahvuse“ ja samuti „eestlaste ajaloo“ ning selle teises faasis arendas seda edasi ja populariseeris eesti rahvuslik haritlaskond, kelle üheks silmapaistvaks esindajaks oli kindlasti ka Fredrich Reinhold Kreutzwald ise.
Marek Tamm väidab, et Eesti ajalookirjutus sündis tõeliselt klassikalise ajalookirjutuse vaimus. Ärkamisaja ajalookirjanduse peamiseks eesmärgiks oli pakkuda lugejatele eeskujusid ja käitumisjuhiseid minevikust. Ajalugu oli seega esmajoones magistra vitae. Liivimaa kubermangu Põlva pastori Johann Georg Schwarzi esimeseks eestikeelseks ajalooõpikuks pretendeeriva „Kooliraamatu“ 7. osas (1858-1861) esitati ajalugu esmajoones elulugude vormis. Kuigi Kreutzwaldil oli „Kalevipoja“ esialgne versioon juba 1853. a. valmis, ei pääsenud see tsensuuritakistuste tõttu trükki ja ilmus 1838.a. asutatud Gelehrte Estnische Gesellschafti toimetiste kaudu põhimõtteliselt samal ajal kui J.G. Schwarzi ajaloo õpetamist elulugude kaudu propageeriv „Kooliraamat“ (täpsemalt siis 185—1861).
Seega tuleb neid kindlasti vaadata kui ajaloolise mälu fikseerimise paralleelnähtusi. Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ pole ju midagi muud kui püüd omamoodi fikseerida seda võimalikku kangelaskuju eesti kirjalikus kultuuris, mille järele mitte üksnes haritlased, vaid ka rahvas puudust tundis. Kuid esialgu, erinevalt estofiilidest haritlastest, omas maarahvas positiivseid mütoloogilisi ja poolmütoloogilisi kangelasi oma rahvapärandis. Probleem oli haritlaste jaoks pigem selles, et see rahvakultuur oli vaid osaliselt hakanud jõudma kirjalikku kultuuri ja loomulikult polnud sellele suuliselt sündinud rahvapärandile antud kirjalikus kultuuris aktsepteeritavat kokkuvõtvat-süstemaatilist kuju.
Eesti ajaloomälu peamine probleem oli pikka aega selle „traumaatiline“ loomus, ajalookirjutajaid kummitas mitte ainult Kreutzwaldi eluajal, vaid kuni 20. saj. alguseni mure kuulsusrikka ja kangelasliku mineviku puudumise pärast. Eeposed mängivad ajaloos oma rolli. Eesti kultuuri hästi tundev prantslane Jean-Pierre Minaudier märgib, et eestlased võiksid täna uhked olla oma „Kalevipoja“ üle, sest Prantsusmaal ei saa ühtki kirjandusteost oma staatuse poolest võrrelda „Kalevipojaga“. Kolm sajandit enne Kreutzwaldi „Kalevipoega“ Ronsardi poolt kirja pandud (1572—1574) prantslaste rahvuseepos „Franciade“ olevat tänaste, 21. saj. alguses elavate põlvkondade poolt Prantsusmaal praktiliselt unustatud.
Poliitilist tüüpi rahvuslusega Prantsusmaa pole otseselt võrreldav kultuurilise rahvusluse rühma kuuluva Eestiga, kuid mõeldes eepose tänasele tähtsusele eestlaste ajaloolise mälu seisukohalt, tasuks siin teatud paralleele siiski ka prantslaste ajaloolise mäluga tõmmata. Siin saab vaid nõustuda Antony David Smithiga, kes väidab, et ajaloo mütologiseerimise taga on vajadus luua kiirelt muutuvas ühiskonnas kindlustunnet, legitimeerida olevikumuutusi eelkäijate abil. Kui aga rääkida Zeitgeistist Läänemere-äärsel alal, siis siin valitses loomulikult saksakeelne kultuuriruum, kus mõtlemine ja saksa keeles diskuteerimine kultuuriteemadel oli sedavõrd intensiivne, et põhimõtte „keskus-ääreala“ rakendamine võis olla mõnikord raskendatud. Kõik tänaseni olulised ideed ei sündinud sugugi kuulsates saksa ülikoolides, vaid analoogselt mõtlesid sel ajastul paljud. Lahingutes Napoleoni armeega sündis noores põlvkonnas uus saksa rahvusluse laine, mis tekitas soovi vaadata oma ajaloo sügavustesse ja Karl Suure eelkäijate radadele. Saksa ülikoolides pöördusid noored vaimustunult „Niebelungide laulude“ või siis muinasskandinaavia „Edda“ tekstide juurde. Kuulus Tartu semiootik prof. Juri Lotman on väitnud, et sellest Zeitgeistist haaratuna sündis ka vene slavofiilsuse varane põlvkond. Kui nn. vene läänlased 19. saj. I poolel polnud kunagi välismaale reisinud ega osanud eriti ka võõrkeeli, siis juhtivad varased slavofiilid olid tihtipeale diplomaadid, kes olid elanud aastaid välismaal, oskasid paljusid võõrkeeli ning kel ajastut haaranud Zeitgeistist tekkis loomulik innustus ka oma slaavi varase ajaloo vastu. Läänemere kaldal tegutsenud haritlased olid aga seda enam mõjutatavad, sest nad tunnetasid lausa füüsiliselt, et siin sulanduvad kokku mitmed kultuurikihid ning et just siin on see ehe rahvuslik alglugu veel rahvasuus olemas.
„Edda“ tekste lugedes tundus neile, et ka osa nendest lugudest oleks nagu sellest regioonist kirja pandud. Seda võis lugeda ka suurte kaasaegsete sulest Saksamaal, sest Jakob Grimm (1785-1863) oli üks, kes huvitus näiteks nii soomlaste „Kalevalast“ kui eestlaste „Kalevipojast“. Kasutades Lotmani kultuuripiiri teooriat, mis väidab, et kultuuripiir on hall ala (kui tähistame ühe kultuuri valge ja teise musta värviga), kus elavad inimesed mitme kultuuri ühismõjus, siis samas loob see piiriala kultuur ka midagi uut. Kui jälgida Läänemere ala 19. saj. suuresti saksakeelset kirjalikku elitaarkultuuri, siis kandub temani rahvuslik huvi teatud hetkel nii Lääne kui Ida suunast. Samas toidab Läänemere ala rahvuslikku huvi ja on sellega dialoogis nii Lääne kui Ida suunas. Huvitav on märkida, et baltisaksa estofiilid sünnitavad rahvuslikkuse tõusuajal huvi oma ajaloo vastu. Kuid nad vajavad selle „meie“ ajaloo vanima osa realiseerimiseks haritud eestlasi. Baltisakslaste hulgas oli alati inimesi, kes oskasid eesti keelt praktiliselt emakeele tasemel, kuid nad jätsid sellel alal suured sammud eestlaste teha. Paistab, et Zeitgeist oli pannud haritud baltisakslased uskuma, et rahvaluule tekste suudab sügavamalt mõista vaid see, kes mitte ainult ei oska selle rahva keelt, vaid kes lahutamatult kuulub selle rahva hulka.
Seetõttu on huvitav märkida, et „Kalevipoja“ esialgne tekst valmis Kreutzwaldil juba a. 1853 ja mõned aastad hiljem läheb ta juba saksakeelse paralleelteksti kaudu rahvusvahelisse käibesse, mis tähendab, et „Kalevipoja“ tekst saab saksa keele vahendusel soomlaste „Kalevala“ kõrval kättesaadavaks ka teistele rahvastele. Nii näiteks tõlgivad muinasskandinaavia „Edda“ eesti keelde mitte baltisakslased, vaid ikka eestlased ise alles 1970 ning „Niebelungide laulu“ 1977. See on huvitav fakt, mis vajab kultuuriajaloolaste poolt veel uurimist.
Kreutzwald ja tema aeg.
Kreutzwaldi elu algus langeb aega, kui Vene impeeriumis polnud veel lõpuni aru saadud, mida oli ikka Euroopa jaoks tähendanud aasta 1789.
Vene impeeriumi Eestimaa kubermangu Virumaa Kadrina kihelkonna Jõepera mõisa pärisorjast kingsepa pojana 14. (ukj 26.) detsembril 1803 sündinud Friedrich Reinhold Kreutzwald oli mees, kes seisis ajaloo pöördeliste murrangute harjal. Kreutzwald on üks eesti haritlasi, kelle elu on kirjeldatav väga hästi kultuuripiiri teooria järgi. Sümboolne on seegi, nagu väidab tuntud eesti luuletaja ja Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Gustav Suits oma raamatus „Noor Kreutzwald“, et noor mees sünnib veel ilma perekonnanimeta, mis talle hiljem nii palju kuulsust toob. Ta on pärisorja poeg.
Kuid samas viitab Suits Kadrina kirikhärra Arnold Friedrich Joh. Knüpfferi 1820.a. kirikuraamatust tehtud väljavõttele, kus on kirjas: „Unter dem Gute Jömper wurde geboren in dem Jahre Eintausend acht Hundert und drey den 14-ten December und getauft d: 22:sten ejusd.: Friedrich Reinhold. Dessen Vater: Kingseppa Juhhan. Mutter An. Taufzeugen: Herr Capitain Baron von Rosen, Stubenbedienter Gustav, Frau Landräthin von Vietinghoff.“ Saksakeelsele lugejale mõistmiseks tuleb lisada, et Kingseppa tähendas isa ametit.
Kui tema isa elu oli suuresti elatud pärisorjana, siis aasta enne poja sündi avaldatud talurahvaregulatiiv „Iggaüks“ andis kindlasti täiesti uut lootust. Aleksander I poolt kinnitatud talurahvaregulatiiv, mille eestikeelne tekst algas sõnaga „Iggaüks“ ja mis, manitsedes talupoegi korralikule ning kokkuhoidlikule majapidamisele, andis neile ka õiguse omasoetatud vallasvarale ja põlise kasutamisõiguse talukohale. Selle regulatiiviga pandi alus pikaks ajaks talupoegade jaoks nii olulistele valla- ja kihelkonnakohtutele.
Kui „Iggaüks“ ei saanud teadmata olla Jõepera mõisa kingsepale, siis arvatavasti Tartu ülikooli pidulik taasavamine keiserliku ülikoolina 21. aprillil 1802 oli ilmselt samuti tuntud tõsiasi, kuid ei saanud papa Kreutzwaldis ilmselt luua veel unistust, et kord saabub aeg, mil ta oma poeg samas ülikoolis arstiks õpib (1826-1833). 19. saj. alguses on ajalooline aeg tihe. Õhus on reformide ootust ja nii püüavad ka inimesed Virumaal mõista ajastu vaimu (Zeitgeist). Kreutzwaldite perekond vabastati pärisorjusest veidi varem (1815), kui tuli keisri üldine ukaas Eestimaa talupoegade pärisorjusest vabastamiseks. Vabaks meheks saanud Friedrich Reinhold oli aastal 1815 küll alles 12-aastane mehehakatis, kes vaatas suure maailma muutustele suure huviga. Kuid kõiki eesootavaid muutusi ei saanud talupojavõsu kaugeltki ette näha. Polnud ju teada, mida konkreetselt toob isiklikult vaba mehe aeg noorele mehele nimega Friedrich Reinhold Kreutzwald. Vabadus tähendas ka vanale ja vanemale põlvkonnale kindlasti harjumusliku süsteemi purustamist, mille asemele tuli esialgu mitte mingi kindel süsteem, vaid pigem suur ebakindlus. 19. saj. oli ajastu, mida õigusajaloolased nimetavad täna pikaks sajandiks, lugedes selle alguseks Prantsuse revolutsiooni aastat (1789) ja ajastu lõpuks alles I maailmasõja lõppu. Pole siis imestada, et sellise keeruka 19. sajandi kaasaegsed vajasid kiiresti muutuvas ajas midagi kindlat ja muutumatut.
Muutumatut ja kindlat pakkus kiirelt muutuvale kaasajale vaid olnu. Olnust kui kõike muutuvat kinnipidavast ankrust oldi nõus ka vajaduse korral müüte juurde looma. Ajalooliseks kuupäevaks sai 23. mai 1816, kui Vene keiser Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvaseaduse, millega anti talupoegadele isiklik vabadus. Sama seadusega tunnistati kogu maa mõisnike piiramatuks eraomandiks, mida viimased võisid kasutada talupoegadega sõlmitavate vabalepingute põhimõttel.
Peale talupoegade vabastamise üksikasjade nägi talurahvaseadus ette mõisakogukondadele kohustuse omada iga 1000 elaniku kohta kooli. Talupoegade kooliharidusel oli Eestis pikk eellugu, kuid 19. saj. külakoolide reformid lõid olulised eeldused tulevaseks massiliseks rahvusidentiteediks. Talurahvakoolide otsus mõjutas vahetult ka Kreutzwaldi saatust, sest 1819.a. algul arvati ta õpinguid jätkama Tallinna kreiskooli kui külakoolmeistrite seminari õpetaja kandidaat. Et paremini mõista Kreutwaldi positsiooni, tasub fooniks öelda, et 1816.a. I poolel läbiviidud Vene impeeriumi hingeloenduse järgi oli Vene impeeriumi Eestimaa kubermangus 240.000 elanikku, kellest talupoegi oli 90,2%; aadlikke 0,9 % ning teistesse seisustesse kuulus 8,9%. Et Eestimaa kubermangus elas 115.000 meest, siis oli neist järelikult talupoegi 103.730. Seega oli ka Kreutzwald siiski oma lapsepõlves üks Eestimaa 100.000-st talupojast. Ta elusaatuses oli juba otsustatud, et ta ei pea käima adra taga, kuid see, kas temast saab kaupmees (oli äriõpilane Tallinnas) või külakoolmeister, polnud esialgu veel sugugi nii üheselt selge.
Kaugemate plaanide pidamine ei saanud mahtuda tollaste võimaluste hulka. Kreutzwald, 19. sajandi mees võtab omaks ka oma sajandi mõtlemise. Ta laseb end kanda isikliku vabaduse uuest võimalusest. Esialgu asub ta kubermangupealinna vanasse hansalinna Revelisse poeglaste algkooli õpetajaks (1820-1824) ja julgeb edasi minna koduõpetajaks St. Peterburi (1824-1825). Elu impeeriumi pealinnas annab kindlasti talupoja pojale uut tarmu, et ületada veel üks suur ja raske piir oma elus — 1826.a. immatrikuleerub ta Dorpati ülikooli arstiteaduskonna üliõpilaseks. Väga palju oli Kreutzwaldi noorusajal juba muutunud, sest nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli ka teda Dorpatis immatrikuleerinud rektor Gustav Ewers Vestfaali talupoja võsu. 19. saj. Liivimaal asuva Vene impeeriumi keiserliku Dorpati ülikooli rektori ja professori kohta oli see siiski ikka erand ja veel mitte reegel.
Dorpatisse asumine tähendas Kreutzwaldi jaoks suuremaid muutusi kui täna Põhja-Eestist Lõuna Eestisse ümberasumine. See tähendas ka kubermangu vahetust ning veel palju suuri muutusi. Kreutzwald pidi harjuma ühelt poolt saksakeelse väikese ülikoolilinna Dorpati miljööga, mis näiteks Peterburi võimalustega võrreldes ei pruukinud sugugi positiivne olla. Samas eestikeelses suhtlemises tähendas see Kreutzwaldi jaoks teisele murdealale asumist, millest arusaaminegi võis esialgu Virumaa mehele olla vähemalt mõneti raskendatud.
Eesti kirjakeel oli sel ajal veel kujunemisjärgus ja Lõuna-Eesti murre pretendeeris Põhja-Eesti murde kõrval võrdõiguslikuna tulevase rahvuse kirjakeele staatusele. Teisest kultuuriruumist tulnuna oli Kreutzwald muidugi väga tundlik erisusi märkama. Kuid esialgu oli Kreutzwaldi tegevus seotud arstikutse omandamisega, mis temale kui lünkliku formaalse haridusega mehele, suuresti iseõppijale polnud kerge. Kuid ta teadis, et oli ülikooli astumisega asunud püüdlema üht väärikaimat ametit, mis kolmandas seisuses üldse olemas.
Seitse aastat hiljem (1833) oli Kreutzwald suuteline sooritama arstieksami ja sai seejärel asuda praktiseeriva linnaarsti ametikohale Liivimaa kubermangu väikeses, veidi üle 1000 elanikuga kreisilinnas Võrus, kus oli kuus aastat enne Kreutzwaldi saabumist avatud 16 voodikohaga haigla. Siiski polnud Võru haritlase jaoks sugugi lootusetu koht, sest väikelinn oli tuntud koolilinn ja ka Vene impeeriumi ühe olulisema ülikoolilinna Dorpatini oli Euroopa mõistes vaid kiviga visata. Lisaks jäi Võru ka 19. sajandil kultuuriliselt nii olulise Berliin -Peterburi postitee mõjusfääri.
Seega tegutseb Kreutzwald kultuuriruumis, kus aeg kutsub tegelema rahvusliku identiteediga. Kreutzwald ise määratles oma esimest rahvaluule kogumise perioodi vahemikku 1818-1835. Selleks, et mõista paremini Kreutzwaldi tegevust, ei tohiks unustada tema kaasaegset, baltisaksa üht suurimat juristi ja ajaloolast prof. Friedrich Georg von Bunget (1802 1897), kes kuni 1843. aastani tegutses Tartu ülikoolis. Seda enam, et tegeldes küll Läänemere kubermangude õiguse ajalooliste allikatega, mille algus ulatub 13. sajandisse, oli ta ka estofiilide rühma kuuluv haritlane. Bunge oli kirjutanud ka Gelehrte Estnische Gesellschafti põhikirja, ilma selle seltsi toetuse ja innustuseta poleks „Kalevipoeg“ vähemalt nii kiiresti ja sellisena ilmunud.
Ehkki Kreutzaldi „Kalevipoeg“ pole autentsete rahvalaulude kogu, vaid kunsteepos, kuulub see ka eesti rahvusliku riikliku mõtlemise mälestusmärkide hulka. Ta sünnib ju ajal, mil Eestis algas rahvusliku ärkamise laine (mille üheks tugevaks märgiks on näiteks tänaseks UNESCO maailma kultuuripärandi hulka kantud laulupeod), kuid mis nende tekkeperioodil tähendas poole sajandi meenutamist ajast, kui Liivimaa talupojad said vabaks pärisorjusest.
1866.a. avanes vabadele talupoegadele võimalus luua kohalik omavalitsus valdade tasandil ja veel pool sajandit hiljem sünnib I maailmasõja tulest Euroopa 1918.a. rahvusriikide reas ka Eesti Vabariik. Rahvusriigi poliitilise ja õigusliku ideoloogia kirjutab juba uus põlvkond eestlastest teadlasi, kuid kolm põlvkonda varasem Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ oli üks suur nurgakivi eesti kultuuris, milleta meie riikluse ajalugu oleks kindlasti palju vaesem. See teadmine saatis omariikluseni jõudnud rahvast nii headel kui rasketel aegadel. Meie riikliku eneseväljenduse ja usu kontsentreeritud väljenduseks jäävad alatiseks Kalevipoja lõpuread, millesse talletatud riikliku edasikestmise idee on meil aidanud ja peaks vajadusel ka tulevikus aitama igasugused raskused ületada:
[i]Aga ükskord algab aega,
kus kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta —
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma[i]
Kreutzwaldi aastale järele mõeldes
Kultuur
TRENDING
