29. novembri ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjutas J. Kurman oma külaskäigust Võrumaale, kus ta mh mainib külaskäiku F. R. Kreutzwaldi muuseumi — hoone, kus Kreutzwald elas 1833-77 ja kus ilmavalgust nägi rahvuseepos „Kalevipoeg”. Lubatagu mul selle kohta midagi lisada.

Pr. Kurman kirjutab, et muuseumi tehniline kujundus on „nõukogudeaegselt asjalik ja korras.” Tema sõnade valik väljendab (vahest tahtmatult) omapärast saatuse irooniat. Aga algame otsast.

1924. a. loodi Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts (KMJS). Seltsil oli kaks põhilist eesmärki: esiteks taheti rajada Kreutzwaldile väärikas monument ja teiseks taheti rajada Kreutzwaldi kunagises elupaigas tema elule ja tegevusele pühendatud muuseum. Alustati niihästi raha kui ka Kreutzwaldile kuulunud esemete kogumist. Nagu pr. Kurman mainib, viidi esimene kava ellu 1926, mil kujur Amandus Adamsoni kavandi järgi püstitati pronksmonument Tamula kaldal asuvas linnapargis. Lauluisa istub seal mõtlikus poosis, vaade suunatud järvele. Kui ma ei eksi, on alussambal kiri „Kaugelt näen kodu kasvamas”.

Teise eesmärgi saavutamine aga ei edenenud. Hoone seinal ilutses küll juba sajandivahetusel asetatud mälestustahvel, kuid hoonet ennast ära osta ei jõutud. Maja peremeheks oli Võru Käsitööliste Selts, kellele kuulus hoones asunud söökla ja baar — ühesõnaga kõrts. Kuuldes huvist maja vastu, tõstis Käsitööliste Selts pidevalt hinda. Ka riigi poolt ei tulnud erilist majanduslikku toetust ja nii kiratses ettevõtmine kuni esimese iseseisvuse lõpuni. Kui president K. Pätsi ettevõttel saadi viimaks kokku vajalik raha, oli hilja, sest 1940. a. juunipööre muutis kõik.

Kommunistlik valitsus likvideeris Käsitööliste Seltsi ja hoone natsionaliseeriti. Tänu sellistele rahvuslikele tegelastele nagu Jakob Keder jt suudeti veenda Võru punast linnavalitsust, et hoone muudetaks Kreutzwaldi muuseumiks. Linnavalitsus polnud sellest alul huvitatud, kuid andis viimaks järele. Ja nii juhtuski ülalmainitud kurioosum, et Eesti rahvuseepose sünnipaik tõsteti väärikasse seisundisse mitte EV, vaid alles ENSV ajal!

Külastasin muuseumi sakslaste ajal 1942. Jakob Keder, tulihingeline Kreutzwaldi mälestuse jäädvustamise entusiast, tegi põhjaliku ringkäigu läbi hoone ning andis seletusi seal leiduva mööbli ning esemete kohta. Ta näitas tuba, kus Kreutzwald oma kuulsa elutöö paberile pani ning rõõmustas, et olevat isegi lootust kätte saada kunagist Kreutzwaldi kirjutuslauda. Kui Kreutzwald aastal 1877 Tartusse, tütre perekonna juurde kolis, müüs või kinkis ta ära kogu oma majapidamise. Siiski suutis KMJS aastate jooksul suure hulga asju üles otsida ning omandada. Need olid nüüd n-ö kodus tagasi. Mäletan, millise uhkusega J. Keder näitas Kreutzwaldi arstiriistade kogu ning elutoas rippuvat peeglit. Ta juhtis tähelepanu sellele, et isegi peeglit hoidev konks seinas oli Kreutzwaldi aegne!

Aastal 1943 rekvireeriti hoone saksa välipolitsei poolt. Muuseum pidi välja kolima. Eksponaadid pakiti hoolikalt ning viidi kahte peidukohta Võrumaal. Seal elasid nad sõja üle ja sealt toodi nad muuseumihoonesse tagasi. Ainsana läks kaduma too suur peegel, mida ma 1942. a. imetlesin.

Nüüd tuleb aga mainida meest, kellele mitte ainult Kreutzwaldi muuseum, vaid terve Võru linn võlgneb suurima tänu — Aleksander Krull, mu hea sõber nooruspäevilt. Ta on juba paar aastat üle 80-nda künnise, kuid võtab endiselt osa Võru kultuurielust, nii palju kui tervis vähegi lubab. Tema oli see, kes peale venelaste tagasitulekut 1944. a. sügisel asus Võru purustatud kultuurielu taastama — Kreutzwaldi muuseum, Võru laulukoorid, „Kandle” teater jpm. Kõikjal oli Aleksander juhtivalt ning aastakümnete vältel tegev. Milliste raskustega tuli tal võidelda, sellest ei taha rääkidagi. Aga töö sai tehtud. Olgu käesolevate ridadega avaldatud temale sügavaimat tänu.

Märkmed: