Eerik Purje kõne Lennuväepoiste Klubi kokkutulekul kodumaalt lahkumise 60. aastapäeva tähistamiseks Eesti Maja kristallsaalis 2. novembril
Vanarahvatarkus ütleb, et kui inimene astub siia patusesse maailma ja hakkab tallama seda, mida võib nimetada tema eluteeks, siis on tema sammud sel teel juba ammu kusagilt kõrgemalt poolt ette määratud, kuid talle endale pole seda tarkust ilmutatud ega ilmutatagi. Ta peab ise kõik avastama ja kulutama selleks kõik talle elada antud päevad. Sellepärast on ta pilk alati suunatud ettepoole, sest iga künka otsast avarduvad uued visioonid, iga teekäänaku taga luuravad uued kiusatused, varitsevad uued ohud, või ootab ehk mõni lummav seiklus või magus annus ülevoolavat ja hingematvat rõõmu.
Mõnikord hargneb see tee ootamatult kaheks või enamakski haruks ja meil tuleb valida õigem või sobivam suund. On ka hetki, kus tuleb vajadus seisatada ja heita kriitiline pilk tagasi juba käidud teele. Kuna tee kogupikkust ega lõppjaama ei ole meile teada antud, siis ei jää me iial seisma ega loobu uutest avastustest, kuid mida kauem me oleme käinud, seda sagedamaks muutuvad puhkepauside ja käidud tee kontrollimise vajadused. Kui jalg ei ole uutel otsingutel enam nii reibas kui varem, siis me nagu aimame, et lõppjaam ei tohiks enam olla kaugel. Heaks põhjuseks peatumiseks ja tagasivaatamiseks on mitmesugused ümmargused verstapostid, mille juurde me armastame üha kauemaks seisma jääda ja otsida oma suunale minevikust kinnitust ja õigustust. Tulevad meelde mitmed varasemad ristteed ja küsime nüüd endilt, kas me ikka valisime tookord õige teeharu. Mis oleks juhtunud, kui oleksime teinud teistsuguse valiku?
Ühe sellise verstaposti juures seisame me praegu. Septembris sai 60 aastat nendest päevadest, mil olime otsustaval teelahkmel, aimamata, kui põhjalikult suuna valik meie edaspidist elukulgu mõjustab. Selle 60 aasta jooksul on juhtunud väga palju. On peale kasvanud tervelt kaks uut generatsiooni. See oli vist meie 50. ühisjuubelil, kus me sellesama maja suures saalis restaureerisime pildikese oma noorpõlvest. Püsside ja kiivritega poisid olid laval ja need olid meie endi pojad. Kui me täna tahaksime seda mälestuspilti korrata, siis seisaksid seal juba meie poja- või tütrepojad. On juhtunud ka see, mida me igatsusega ootasime, kuid mis nii kaua viibis, et me sellest enam unistadagi ei julgenud: meie rahvas saavutas taas oma iseseisvuse. Kuid nüüd, kus juba 13 aastat on meie rahvas taas olnud oma maa peremehed, tunneme selgelt, et meie missioon ei ole kaugeltki veel lõppenud. Küsime ikka, kui turvaline on meie kodumaa suveräänsus, kui julge pilguga võime vaadata tulevikku. Meie põlisvaenlane on alles ja näitab meile endiselt hambaid. Tõsi, me oleme jõudnud NATO kaitse alla ja kuulume Euroopa Liitu, kuid kuivõrd garanteerib see meie julgeoleku? Keegi ei oska sellele selget ja kindlat vastust anda. Väikerahvana oleme endiselt maailmapoliitika mängukannid ja peame olema valvsad, et mingi uus salalepe meid maakaardilt ja maakamaralt minema ei pühiks.
Mõni teist võib praegu mu sõnu kuuldes mõtelda, et mida meie selles olukorras enam teha saame. Et meie aeg on möödas, meie teod ja tegemised, nii head-kurjad kui nad olid, on tehtud ja nüüd on kord teiste ja nooremate käes. Ma vaidlen sellele vastu. Jõuga ei tee midagi ei meie ega nooremad, mõistusega teeme koos ehk nii mõndagi. Kuid me ei saa enam lubada endile väärsamme. Nooruse kärsituses sooritasime ehk nii mõnegi ennatliku ja ülemeeliku hüppe, mida hiljem andis väikse vaevaga parandada. Nüüd peame talitama kohe õigesti, sest uute vigade korrigeerimiseks ei ole meile küllalt aega antud. Meie vahekord kodueestlastega ei ole päriselt selline nagu ta olema peaks. 60 aasta eest tehtud otsuste tõttu oleme liiga kaua käinud erinevat teed. Ühed olid kantud idealismist, mõtlesid südamega ega suutnud kodumaad maha jätta. Teised olid praktilised, hindasid olukorda mõistusega ja leidsid, et jäämisest pole kellelgi kasu. Nüüd on me rahvas nagu hiigelpuu, mille harud on kasvanud üksteisest nii kaugele, et latvades puhuvad erinevad tuuled. Ja ometi peaks olema võimalik neid ühendada, sest mõlemad harud on võrsunud samast kännust, mis ikka veel seisab samal kohal ja mille juurte kaudu toidab meid mõlemaid sama elumahl. Õiged otsused tehakse südamega, targad otsused tehakse peaga. Nüüd on meil aeg mõista, et ideaalsete otsuste tegemiseks vajame nii südant kui pead. Me ei tohi loovutada oma ideaale, kuid liiga sinisilmne idealism viib hukatusse. Me ei tohi ka olla puht pragmaatikud, kes ärimehelikel kaalutlustel sahkerdavad maha kõik, mida meie rahvas on pühaks pidanud. Hoidkem oma ideaale, kuid niisugustena, et nad oleksid ka praktiliselt teostatavad. Ainult nii hoiame selle hiigelpuu sellisena, et ta oksad ei kasvataks nii erinevaid vilju, et neid ei saa korraga suhu võtta. Enamus meist on elus läbi teinud ühinemisprotsessi, kus oleme valinud endale elukaaslase ja kinnitanud seda protsessi kristliku kiriku altari ees kuulates vaimuliku sõnu: aga nüüd jäävad kolm — usk, lootus ja armastus, aga suurim nendest on armastus. Et meie rahvas jääks püsima vabana vabal maal, selleks peab meil olema usku. Selle usuga südames hoidkem oma silmade ees lootuse sini-must-valget lippu. Ja et me usk ja lootus ei kahaneks, selleks jätkugu meil armastust.
Kriitiline tagasivaade
Arvamus
TRENDING
