Olin just äsjases kirjatükis küüsipidi moodsate luuletajate karvus kinni ning nüüd katsun oma südant ja neerusid küsides, kas nad ongi nii suured süüdlased või on nad vaid hoolega jälginud teejuhiseid. Kaldun arvama, et tulekski vist suunanäitajad korraks luubi alla võtta. Kriitika suund luule osas näib olevat, et mida udusem, seda parem. Ei teeks kurja, kui vaatleksime kriitiku rolli üldse, nii kunstis kui muis ühiskondlikes eluavaldusis.
Ikka ja jälle on küsitud: miks ja milleks kriitika? Kriitikus nähakse inimest, kes ise pole millekski suuteline, kuid teiste kallal on kange irisema. Tehku ise niigi hästi! Niiviisi ütlejail ning mõtlejail on omamoodi õigus, kuid see ei vähenda kriitika vajadust. Keegi ei saa kriitikult nõuda, et ta oleks suuteline maalima parema maali kui see, mida ta arvustab, või kirjutama mõjuvama romaani. Looja ning kriitik ei ole kunstis võistlejad, vaid kolleegid, kes teenivad kunsti erineval tasandil. Kriitika eeldab asjatundmist, kuid mitte loomingulisi võimeid. Kuid iga looja, olgu ta nii suur kui tahes, nähku ta maailma kuitahes avaralt — enda profiili ei ole ta suuteline nägema. Ja siin on punkt, kus kriitik tuleb mõjuvalt mängu ning tema sõnavõtus ei tohi näha armutut rooskamist, vaid abistava käe ulatamist. On keegi, kes näeb sind kõrvalt.
Niisiis — ka kriitika on kunstivorm ja sellisena kuulub kriitika alla. Mida me siis kriitikult ootame? Objektiivsust — öeldakse. Jah, muidugi, meil on õigus oodata, et arvustaja oleks erapooletu, s.t. objektiivne. Kuid ometi on iga arvustus ülimalt subjektiivne ja meil pole sellest mingit pääsu. Ükski kunst ei ole täppisteadus ja seetõttu on kaks korda kaks kunstis väga harva neli. Ühe arvustaja meelest on ta 3,7; teine aga väidab, et on 4,2 ja mõlemad kaitsevad oma seisukohta tuliselt ja mis kõige hullem — mõlemal võib õigus olla. Kõik oleneb sellest, kuidas prisma vaatenurka kallutatakse.
Kui keegi loodab, et kriitika heidab arvustatavale tööle selle lahti mõtestamiseks küllaldaselt vajalikku valgust, siis ta peab pettuma. Kriitikat on kahtlemata huvitav ja õpetlik lugeda, kuid tundma õpitakse selle kaudu ikkagi eeskätt kriitikut ennast ja mitte kritiseeritavat teost.
Nüüd, kus objektiivid ja subjektiivid on meie mõtlemise juba kergelt rappa viinud ja parasjagu segadust tekitanud, oleks aeg veel ühe „tiivi” varal asjasse selgust tuua. Kriitika peab olema konstruktiivne. Alati, tingimusteta. Mingit järeleandmist ei saa siin lubada. Destruktiivsel kriitikal ei tohi olla kohta üheski ühiskonnas. Ent hoidugem lihtsustatud väärarvamusest, et kiitev kriitika on konstruktiivne ja laitev destruktiivne. Kaugel sellest. Sageli tuleb just väärtusliku töö kallal järada ja urgitseda, sest ükski asi pole nii hea, et seda veel paremini ei saaks teha. Ja mida suurem, mida andekam looja, seda enam peaks sellest urgitsemisest abi olema, sest andekalt lokDê ?kÀ a paremat saa*– tahame ta vaimusuurusest välja pigistada viimasegi mahlatilga. Ja ootame temalt ka sallivust kriitika suhtes, mis paraku jääb mõnikord nägemata.
Kui mu mälu ei peta, siis oli see Ants Lauter, kes väitis, et ka kõige halvemast, isegi sihilikult mahategevast kriitikast võib midagi õppida. Sihilik halvustus loomulikult solvab, kuid kusagilt pidi selline arvustaja su nõrga koha leidma, kust kinni hakata. Meil kõigil on oma Achilleuse kand ja on hea teada, kus see täpselt asub. Ja sihilikule arvustusele on võimalik vastu hakata, kuigi seda arvustatav naljalt ei tee. Küll aga võib seda teha keegi teine. Nagu eelpool tähendatud, kuulub ka kriitika kriitika alla. Kuid ma ei oska ette kujutada destruktiivsemat kriitikat kui on labane ülistamine. Kui arvustatava enesekriitika on nõrk, siis hakkab ta ennast imetlema ja teenimata kiituse paistes soojendama. Veel hullem on lugu tugeva enesekriitikaga inimese puhul. Kujutlege ennast olukorras, kus teie kunstitöö läks pingutustele vaatamata untsu. Kirjatöö võid veel ahju visata, maali puruks tõmmata, kuid mida teeb näitleja või lavastaja, kelle kunst sünnib otse publiku silma all ega anna peita ega parandada. Nüüd tuleb kriitik, puhub selle üles ja teil tuleb see õhetavate kõrvalestadega välja kannatada. Kiitusele ei sobi ju vastu hakata. Ja katsu sa kellelegi selgeks teha, et selline kriitika polnud sinupoolne tellimustöö!
Kahel juhul peab soliidne kriitik vaikima. Esiteks siis, kui tal midagi öelda ei ole. Pole mingit mõtet teha sõnu, mis pole paremad su vaikimisest. Teine juhus on, kui tunned, et ei suuda jääda erapooletuks. Seda juhtub parimailgi meist, et oled mingis suunas ette häälestatud. Pole tähtis, kas positiivselt või negatiivselt, mõlemad on võrdselt halvad.
Tulgem nüüd tagasi sinna, kust algasime — kirjanduse ja eriti luule luurde. On üllatav, kui palju kriitikuid on minevikus demonstreerinud oma küündimatust või vähemalt ebakindlust. Uutele talentidele on ikka ja aina lähenetud ettevaatusega. Keegi ei ole julgenud esimesena tunnustada, kartes teiste võimalikke vastupidiseid hinnanguid. Heaks näiteks on Betti Alver, kelle esikluulekogu „Tolm ja tuli” kerkis esile nii mõjuvalt, et jahmatas. Ants Oras ruttas sellele kohe oma tunnustust pakkuma ja pidi kolleegidega selle pärast mitu aastat poleemitsema. Omaaegne “epigrammide kuningas” Aleksander Antson kirjutas nördinult, et “tei Alver mõne laulukse ja Oras / ta kohe kuulsaks luuletajaks loras”. Aeg andis Orase selgele kriitikupilgule õiguse. Tänapäeval on olukord kujunenud vastupidiseks: iga sõnasolgerdaja, kes aga oskab end küllalt segaselt väljendada, tituleeritakse luuletajaks. Kuid nii nagu blondide eelistamine ei tee kedagi dzhentelmeniks, nii ei tee udus ekslemine kedagi poeediks. Runneli sõnad kõndimisest kive ja mättaid mööda on tabavad, kuid kriitikud peaksid olema suutelised otsustama, kas kõvalt tasaselt teelt lahkunu tõesti tunneb salateid või sumpab huupi soos ja lõpuks jääbki sinna. „Otseütlemisi” peetakse moodsas luules surmapatuks, kuid mina soovitaksin ka siin piiri pidada. Mainisin eespool, et kaks ja kaks on kunstis harva neli, kuid kui see juhtub olema neli, pole veel põhjust paanikaks. Kui luuletaja oma mõtte välja ütleb niisuguse klassikalise selgusega, et sellest kohe esimesel lugemisel aru saadakse, pole ilm ühestki äärest lõhki.
Kriitika olgu kasvatav. Rahahädas Vilde tegi omal ajal ridu, mida ta enda sõnade kohaselt kirjutas „nagu ratsahobuse seljas”. Poleks noor Tuglas teda tuliselt rünnanud, oleksime ehk praegu „Mäeküla piimamehest” ilma. Ja lõpuks — ärgem unustagem lugejat, seda ülimat kriitikut. Kui Oskar Luts oma “Kevade” kirjutas, ei leidnud ta kirjastajat. Ja kui ta selle lõpuks laenatud rahadega ise trükki toimetatud sai, olid kriitikud, nende hulgas noor Tammsaare, üsnagi reserveeritud. Kuid kui raamatupoed tühjaks osteti ja iga eksemplar räbalateks loeti, tuli tunnustajaid igast ilmakaarest.
Dixi et animam levavi. Olen rääkinud ja ootan kriitikat. Konstruktiivset.
Kriitilisi mõtteid kriitikast
Kultuur
TRENDING
