Kontsert, mis reedel, 29. veebruaril Tartu College’i kultuuriprogrammi raames aset leidis, oli välja kuulutatud motosildi all „Kodumaised kristallid“. Need, kes lumetormi ja nädalalõpu tippkoormuse liiklust trotsides olid kohale tulnud, võisid veenduda, et sobivamat nime polnuks üritusele võimalik leida.
Kontserdil musitseerisid sopran Kersti Ala-Murr ja akordionist Jaak Lutsoja. Neile lisandusid kaastegevaina kohalikud muusikud bariton Avo Kittask, bass-bariton Andres Raudsepp ja pianist Charles Kipper. Lauljatari kuulis Toronto publik esmakordselt, akordionist on paaril korral esinenud ansamblite koosseisus.
Kava oli äärmiselt mitmekülgne ja pilk kavalehele võis mõjuda põliste kontserditraditsioonide austajaile häirivalt. Pilt oli võõrastavalt kirev. Selle võõrastuse hajutas lauljatar juba esimeste helidega, luues iselaadi koduse atmosfääri, mis kontserdi käigus üha süvenes. Tartu College’i saal, kus lava asendas madal poodium, aitas selle atmosfääri tekkimisele kaasa.
Kui publik valgustusega märguandele reageerides vaikseks jäi, tervitas neid tühi poodium. Siis hakkas tagaseinast kostuma saateta lauluheli. Kreegi seatud vaimulikku rahvalaulu „Mu süda, ärka üles!“ lauldes kõndis nägusais eesti rahvarõivais lauljatar aeglasel sammul saaliserva pidi poodiumile. Pala lõpul järgnes talle samal viisil akordionist, kes istet võttes läks sujuvalt üle uutele motiividele. Hästituntud lauludega „Ei saa mitte vaiki olla“ ja „Kui sa tuled, too mull’ lilli“ avaldati austust kahele samal aastal sündinud ärkamisaja naissuurusele: Miina Härma ja Anna Haava. Alles nüüd avanes publikul võimalus tervitusaplausiks, mis oli erakordselt soe.
Nagu lauljatar tähendas, kandis ta rahvarõivaid rõhutamaks kava esimese osa eestilikkust, millele siiski lisandusid mõned norra helindid. On ju Norra viimased kümmekond aastat olnud ta uus kodumaa. Kuigi kõik laulud olid esitatud meisterlikult ja heas koostöös saatjaga, saavutas suurima menu setu rahvalaul „Vellokõnõ“ (peaks vist olema „vellekõnõ“), milles hiilgasid nii solist kui saatja.
Teine osa oli mitmekesisem. See algas kolme soolopalaga Jaak Lutsojalt, kelle virtuooslikkus oli jalustrabav. Kersti Ala-Murr ilmus uuesti publiku ette, nüüd juba soliidses õhtukleidis, seekord saatis teda Charles Kipper klaveril. Esitas paar rahvusvahelise ilmega helindit ja duetina Avo Kittaskiga Mozarti „La ci darem in mano“ ooperist „Don Giovanni“.
Edasi kulges kava uuesti akordioni saatel. Nagu tõestamaks, et ka seda instrumenti võib ooperiaaria saateks kasutada, esitati Puccini „O, mio babbino caro“ ooperist „Gianni Schicchi“. Järgnes mitu pala eesti estraadimuusika vallast. Duetina Andres Raudsepaga esitati Vinteri „Kui on meri hülgehall“ ja lõpunumbrina Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“, mida publikul lubati kaasa laulda.
Kui kõiki esinejaid oli lilledega tänatud, ei tahtnud ovatsioonid lakata. Kersti ja Avo laulsid Charlie klaverisaatel lisapalaks dueti Lehari operetist „Lõbus lesk“, mille eel Avo „ülendas“ end tenoriks ja siis tõestas, et võib vajaduse korral ka seda rolli täita. Lõpuks kordasid külalissolistid esimeses osas lauldud setu rahvalaulu. Siis siirduti veini, kohvi ja kringli juurde, millest publik juba vaheajal oli teatava eelmaigu saanud.
Kersti Ala-Murr üllatas oma mitmekülgsusega. Tugev dramaatiline sopran, kes võiks vabalt täita kogu õhtut nõudlike ooperiaariatega, hiilgas igas zhanris. Oli südamlik vaimulikes palades („Vater unser“ – Pärt) ja lihtsais rahvalikes lauludes, sädeles operetis ja alditämbrilistes estraadipalades ning leelotas setu külalaulikuna.
Veel suurema üllatuse pakkus ehk Jaak Lutsoja, mitte niivõrd oma virtuooslikkusega, kui musikaalsusega, mida ühelt akordionimängijalt ei oota. Siinkirjutaja kogemusis oli ta esimene, kes selle instrumendi najal end tõsisel kontserdilaval väärikalt maksma pani. Tõeline sügava tunnetusega kunstnik, mitte pillimees.
Tänusõnu pälvib Andres Raudsepp, kelle vahendusel need kaks kunstnikku Toronto eesti kontsertpubliku ette jõudsid. Puhas hinnaline kristall, mitte klaas.
