Veel enne, kui Reformierakond Eestis jõudis õiendada arved Silver Meikariga, lendas Venemaal Riigiduumast välja rahvasaadik Gennadi Gudkov.
Vahe on vaid mastaabis ning võimuvertikaali arengus. Eestis on parlament veel koht diskussioonideks. Vene duumas peab igaüks etendama oma rolli. Ei Gudkov ega Meikar tahtnud sellest aru saada, hakkasid koguni uskuma, nagu võiksid ise mõelda.
Kui professor Rein Raud nendib Eesti naasmist mentaalsesse kommunismi, siis võikski ehk hakata viie rikkaima sekka pürgimise asemel hoopis idanaabrit kinni püüdma?
Niigi jookseme mööda paralleelseid kõveraid. Mõistagi teineteisest kaugel asuvatel, aga ikka samasse, kommunismist võrsunud ja Pinochetilt malli võtvasse maffiariiki viivatel rööbastel. Eeskuju Moskvas võimu haaranud KGB seltskonnast ei võeta loodetavasti sihilikult, vaid pigem instinktist. Meeldivamaks see aga midagi ei muuda.
“Istu kodus!” kõlab naabrite juures võimude ühemõtteline sõnum. “Naudi mõtet, et sul läheb muu Euroopaga võrreldes päris hästi!” Tuttav? Aga teistele – kongiautod, ähvardused, paragrahvid. Minema, minema, kuni veel noor ja võimalik leida kuskil uus kodumaa! Jutud käivad, et Moskvas minnakse välispassiga isegi diskole, sest äkki on vaja kiiresti maalt põgeneda. Minu siinne hea sõbranna saabus Londonist koju kerges šokis – ta ei suutnud endistele kaasmaalastele põhjendada, miks tema ikka veel Venemaal istub.
Või elaks edasi lambana? Palun väga, ela. Või mine noa alla. Ükskõik ju. Lämbumis- ja sumbumistunne, mida kirjeldavad Eestistki lahkujad, annab tunnistust, et usk toimivasse demokraatiasse on lõppemas ka meil. Kui aga suretada lootuski, mis siis üldse alles jääb? Eks ikka maffialikumaks moderniseeritud Nõukogudemaa, kus valjult mõelda tohib vastavalt partei reglemendile. Vaikiv üksmeel pärast rahastamisskandaali kinnitab, et ega vahet pole, milline erakond sõnaseadmist dikteerib.
Meikari suurim patt oli näidata näpuga korterile, kust raha tuleb. Venemaal on selliste vihjete eest inimesi nõdrameelseks pekstud, sõrmi purustatud, maha lastud... Kremli päikese all lõpevad leebemadki võimudega vastuollu minekud kriminaalasja, kongi, ja kui halvasti läheb, siis Sergei Magnitski kombel surnukspiinamisega. Ja ennäe, juba leidus Eestiski esimene tõsiseltvõetavam hääl rahva seast, kui erakonna rahastaja Urmas Sõõrumaa kutsus Meikarit “asjaolude selgumiseni” kinni panema. Vene riigis selgitab asjaolud välja uue otstarbe leidnud tühi šampanjapudel. Eestis vahest veel mitte.
Kahtlasevõitu jõukasutamise kogemusi meil ju on. Oli D-terminal, kuhu viidutest mitte kõik ei osalenud otseses vägivallas. Oli läbiotsimine opositsioonipartei peakorteris.
Niisamuti kui Gurjanovo tänava rusuhunnikud ja laibad tõid Venemaal võimule demokraatiat kannaga vajutava Vladimir Putini, hakkas pronksmehe klaasikildude koristamise järel sadama Tõnismäelt eelnõusid, üks rohkem valitseva kliki võimu kehtestav kui teine. Kõik justkui korra ja turvalisuse huvides.
Teed meeleavalduse, mis muutub vägivaldseks (ja sa ei saa sinna midagi teha, kui keegi peaks saatma miitingule provokaatorid)? Türmi! Kui sa pole Eesti kodanik, aga kah organiseerid midagi – ikka vangi. Meediaväljaanne esitab väiteid, mida ei saa tõestada – ennetustrahvid! Nagu Enn Kippeli “Meelises”, kust sain lapsepõlves teada, et peksa võib laupäeviti anda ka tulevaste pattude eest.
Seejuures olnud just miitingutega seotud kuritegude karmistamine Eesti valitsuse väiksema koalitsioonipartneri nii tohutu soov, et sellest seati sõltuvusse riigieelarve päästmine. Alles presidendi pidur takistas kõige võimuvertikaalsemate unistuste täitumist. Nii et pole ainult ühe erakonna teema.
Need paragrahvid kõlavad üsna leebelt võrreldes sellega, mida algul taheti. Kes ei usu, vaadaku justiitsministeeriumi “pronksiaegne” toodang tänase päeva kontekstis üle. Ah et kõigest tekst? Räägitakse, et ka piinamise puhul olla suur roll psühholoogilisel ettevalmistamisel, keele väljarebimise tangide ettenäitamisel ja nende tööpõhimõtte põhjalikul kirjeldamisel.
Et turvalisusšokile lisandus majanduskriis, juhitaksegi Eestit pronksmehele köie kaelapanekust saadik otsekui sõjas. Mentaalne sõjaseisukord seletab juba harjumuseks saanud tava vastata igale kriisile arutelu asemel kiirete, otsustavate löökidega.
Nõnda rebestabki pärast äsjast ehmatust taas trumminahku seaduskatla auruvilin. Jõuametitele päitsed pähe! Supermõte, mis küll vormub eelnõuks alles siis, kui tuleb välja, et sunniaparaat vastasleeri peal ei tööta ning näitab hambaid peremehele endalegi. Meil siin Moskvas, muide, pole võimudel justiitssüsteemiga, peale paari üksiku kohtuniku (valdavalt naissoost, liiga ilusate silmadega ehk), enam ammu probleemi.
Vihkamise õhutamine kuriteoks! Küllap kuluks ära. Sotsiaalne ja seksistlik viha, mis Toompealt alla nõrgub, võtab pahviks. Ka pronksmehega sündinu väärinuks sama paragrahvi alusel vähemalt juurdlemist. Miks kangastuvad aga esimesena Toompea kiusamisest märksa “õilsamad” motiivid?
Pole hullu, eeskuju on juba olemas. Venemaa paragrahv 282, ekstremism. Kui vastalisele muud ette heita ei saa, lastakse käiku see. Üks levinumaid instrumente, muide.
Kuigi natuke mannetu veel. Duumas näiteks on teistegi karmide eelnõude autor Aleksei Mitrofanov juba teinud ettepaneku nimetada otsesõnu kriminaalkuriteoks ka parteide kritiseerimine. Vaat see oleks juba tase!
Aga kui tahate protestida – ega midagi sarnast, et našistid tundlike tähtpäevade eel olematuteks üritusteks kõik Moskva olulisemad platsid kinni panevad, ühes Euroopa demokraatias juhtuda ei saa, ega ju?
Arthur C. Clarke’i romaanis “Kohtumine Ramaga” külastavad Päikesesüsteemi meile ämblikke meenutavad tulnukad. Neil kehtib kuldaväärt põhimõte: kõik, kes on kas või kaudselt osalenud sõjas, pärast vaenutegevuse lõppu hävitatakse. Et sõjaaja mentaliteet ei jääks rahuperioodi õhustikku mürgitama.
Meil Eestis on veel lootust vastuhakuks vaimsetele sõjarditele. Valimised on täna siiski vabad. Kohtunikud sõltumatud. Ja kodanikud pole veel lammastunud. Klimberdan – kui juba Nõukogude aja meenutamisele läks – jubedalt häälest ära pianiinol peaaegu ainust viisikest, mida oskan: “Truu sõber sa, mind usu sa, rahvad kõik ihkavad rahu...”
Krister Paris on Rahvusringhäälingu korrespondent Moskvas.
