Autor: Kristiina Ojuland, riigikogu aseesimees
President rääkis iseseisvusest ja vabadusest. Aga ka sellega koos käivast vastutusest. Tegelikult ütles president väga viisakalt välja selle, et me elame enesehävitajalikku elu. Miks see küll nii on, kui samal ajal läheb Eestil paremini kui kunagi varem? Kui me ei hooli iseendast, oma lähedastest siis tõenäoliselt ei hooli me ka oma riigist, iseseisvusest.
Me oleme jõudnud vist nagu mingisse erilisse enesehävitamise ajajärku, kus muuhulgas on asutud ka omaenda parlamenti hävitama.
1992. aastal toimus rahvahääletus, kus kiideti heaks põhiseadus. Põhiseadusega pandi paika see, et Eesti on parlamentaarne riik. Kui veelgi täpsem olla, siis päris Eesti iseseisvuse kättevõitlemise alguses otsustati, et Eesti on parlamentaarne riik. Tõsi, seda polnud kauaks.
Ka tänases Eestis on õhus tunda hoiakut, et Riigikogu on üks mõttetu kogu, kes maksumaksja kulul head elu elab. Kuid toona oli ka parlamentarismi kaitsjaid. Üks neist, Karl Ast Rumor kirjutas: „…parlamentaarses vabariigis etendab kõige tähtsamat osa rahvaesindus."
Parlamentaarses riigis on rahvaesindus võimuesindustest tähtsaim. Tähtsam kui president, tähtsam kui valitsus. Ainult rahvas on parlamendist kõrgemal.
Olen olnud viimase aasta jooksul Riigikogu aseesimehena kõhedusega tunnistajaks aina jõhkramatele rünnakutele parlamendi vastu. Riigikogu on tervik ja iga rünnak tema üksiku liikme vastu on rünnak terviku vastu.
Praeguseks on kujunenud olukord, kus Riigikogu liikmed ei saa enam normaalselt oma igapäevast tööd teha. Nad on sunnitud elama teadmises, et iga hetk võidakse neid süüdistada mittemidagitegemises.
Isegi kui kõige tugevamad isiksused Riigikogus püüavad oma tööd rahulikult edasi teha, on ometi tunda õhus ebakindlust, sest kui sinust ikka iga päev maalitakse pilti kui muiduleivasööjast, siis lõpuks mõjub see ka kõige tugevamatele.
Nõrgemad libisevad ka ise populismi teele püüdes iga hinna eest meediale meeldida. Selline olukord on väga halb. Keegi ei julge parlamendi kaitseks midagi öelda, kartes sattuda avaliku arvamuse põlu alla. Seetõttu ei imestaks ma üldse, kui ühel heal päeval tuleb keegi välja mõttega, et milleks meile üldse parlamenti sellisel kujul vaja on.
Kogutakse allkirju ja esitatakse üha uusi nõudmisi. Kolmapäevane „Postimees” teeb ettepaneku valimissüsteemi muuta. Ütlemata küll täpsemini, milliseks siis. Kas selliseks nagu brittidel? Peale majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi demokraatiates suurt midagi ei tunta. Eesti nagu enamik Euroopa riike kasutab proportsionaalset valimissüsteemi.
Olgu siinkohal öeldud, et Eesti-suguse väikese rahvaarvuga riigi jaoks oleks presidentaalne riigivõimu süsteem ohtlik. Minu jaoks on Eestis vastuvõetamatu otsevalitud president, kuna see võimaldaks võimu koondumise väikese hulga inimeste kätte. Eesti ajalugu on sellist asja juba näinud eelmise sajandi 30-ndatel.
Eesti, nagu suure osa Euroopa riikide jaoks, on parlamentarism kõige ohutum valitsemisvorm. Parlamentarism, nagu see kujunes välja Inglismaal alates 17. sajandist ning Euroopas pärast Napoleon I kukutamist ja Prantsuse revolutsioone, tagab demokraatliku kontrolli valitsuse tegevuse üle. Parlament ei ole üheski riigis odav asi. Kuid iseseisvus ja vabadus ei saagi odav olla.
101 Riigikogu liiget ei ole valitud Toompeale omale kõhualuse täiskuhjamiseks nagu seda püütakse järjepidevalt meedia kaudu näidata. Nad on valitud selleks, et iseseisev riik saaks toimida demokraatlikult ja õigusriigile kohaselt.
Lubage mul tuletada meelde, et viimase aasta jooksul on Riigikogu teinud olulisi seadusemuudatusi selleks, et elu Eestis paremaks läheks. Vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole ei-tea-kust tulnud. Ikka Riigikogust. Minge uurige mõnda teist parlamenti Euroopas. Missugune saaks neist saaks kiidelda selliste suurte ettevõtmistega ainult ühe aasta jooksul?
Kerge on sildistada rahvaesindust küll kummitempliks, küll korruptantideks, palju raskem on kanda vastutust ning otsida lahendusi. Ettepanekus muuta Riigikogu palgasüsteemi ei ole iseenesest midagi halba. Kuid see ründav toon, millega Riigikogult nõutakse muudatust, on mulle mõistmatu.
Jälgides täna toimuvat debatti, kahtlen ma selles, et probleemiks on mõni Riigikogu töökorralduslik küsimus. Mulle tundub, et rünnata püütakse midagi enamat. Kelle huvides, mis eesmärgil rünnatakse Eesti parlamentarismi? Kas on see kõva käe ihalus? Kas on see unistus isakese riigist, kellega on kerge manipuleerida, sest saab kokku leppida ainult ühe inimesega.
Eestis on veel üks häiriv nähtus viimasel ajal vohama läinud. Minu arvates oleme kaugenemas õigusriigile omastest printsiipidest. Teatavasti eksisteerib demokraatlikes riikides süütuse presumptsiooni põhimõte. Ehk kedagi ei tohi süüdi arvata enne, kui seda on teinud kohus.
Teema tõusis tänu mõnele Riigikogu liikmele teravalt üles läinud nädalal. Kogu asja on avalikkuses käsitletud läbi mingi eripärase pimeda kurjuse. See kumab läbi kõikjalt. Ma hakkan uskuma, et enesehävitajalik kurjus, mis inimeste sees on, viibki tõenäoliselt nendele kümnetele surmaga lõppevatele autoõnnestustele, tulesurmaga lõppevatele põlengutele, suurimale eesti kapitalil põhineva firma hukkumisele.
Paraku toimub aga teineteise vihkamise varjus õigusriigi alustalade õõnestamine, mis minu arvates on ääretult ohtlik nähtus ja viib varem või hiljem meie ühiskonna hukatusele.
Aastapäeva kõnes püüdis president manada pilti sellest, milline on Eesti oma sajandal sünnipäeval 10 aasta pärast. Kui me tahame kesta riigina, siis oleks aeg hakata rääkima olulistest väärtustest, mis riigi alustaladeks on.
Me ei peaks keskenduma asjadele, mis rahvast lammutavad, vaid nendele asjadele, mis meid ühendavad ja tugevamaks teevad. Ma julgen arvata, et kui Riigikogu palgasüsteem saab muudetud, siis ei tähenda see automaatselt palkade vähenemist.
Nii nagu teistes parlamentaarsetes riikides, säilib ka Eestis Riigikogu liikme staatus koos sellega kaasaskäivate õiguste, kohustuste ja ka hüvedega.
Lõpetuseks tuletan meelde omaaegse poliitiku ja diplomaadi Ants Piibu kuldseid sõnu : "Mida rohkem meie omavahel tülitseme… seda kiiremini nõrkeb meie ühistunne, seda kiiremini kaob oma sisemisse nõrkusse meie vabadus ja seda julgemini võivad vaadata tulevikku need, kes näha tahavad meie riigi kadu."
