Sõitsin eelmisel pühapäeval külavahebussiga Tartu–Valga teel. Rõngus tuli peale keskealine daam, kes teatas, et Kristina Shmigun võitis kulla. Nii jõudis uudis ka minu ja teiste sõitjateni.

Nüüd on Kristina saanud veel teisegi kuldmedali ja tema võidud tõstvad kahtlemata eestlaste enesetunnet. Isegi nendel, kes spordist üsna kaugel ja võistluste peensustest eriti midagi ei jaga, läheb meel rõõmsaks kaasmaalase suurest edust kuuldes.

Ilus algus

Nagu ikka, püüti enne mänge ennustada, kas Eesti sportlased saavad medali või tuleb neid koguni mitu. Päris ilma jääda oleks olnud kurvavõitu. Nüüd on see hirm kadunud. Kaks medalit on käes ja pealegi veel kõige säravamat karva.

Selle loo kirjutamise ajaks pole teised eestlased hästi esineda suutnud. Igaüks võistleb vastavalt oma võimetele ja koht sõltub muidugi ka konkurentide tasemest. Endast tugevamatega võisteldes saavad meie sportlased vajalikke kogemusi ja oskusi, mis tulevikus neile endile edu võivad tuua.

Suurem osa mängudest on ees ja lootustandvaid sportlasi on meil veel võistlustulle minemas. Ka Kristina Šmigun läheb uusi medaleid püüdma. Tema jaoks on need olümpiamängud igal juhul edukad, olenemata järgmistest võistlustest.

Teenitud austus

Kristina Šmigunile on Torino mängud juba neljandad. Üle-eelmise olümpia nurjas mootorsaaniõnnetusel saadud rangluumurd, eelmise põhjendamatust dopingusüüdistusest tekkinud pinge. Just seda dopingusüüdistust on nüüd välisajakirjanduses jälle üles soojendatud. Eriti agarad olevat tsehhid, sest Kristina Šmigun võttis lõpusirgel kuldmedali nende kaasmaalannalt Katerina Neumannovalt. Kadedusel on väga suur jõud.

Kristina Šmiguni võidu nimel on tegutsenud suur meeskond igasuguseid abilisi, kelle olemasolu spordikauged inimesed vaevalt aimavad. Enamasti ollakse kuulnud treeneritest ja suuski määrivatest spetsialistidest.

Suur on olnud olümpiavõitja perekonna roll. Tema vanemad olid kunagi lootustandvad sportlased. Eesti suusataja Rutt Rehemaa abiellus Vene suusataja Anatoli Šmiguniga ja sellest abielust sündinud kaks tütart said Eesti suusaspordi lootusteks. Noorem õde Katrin õpib nüüd USAs. Isa on Kristina Šmiguni peamine treener ja nüüd on ta muidugi üks suuremaid rõõmustajaid. Tütar on jõudnud tasemeni, milleni vanemad omal ajal ei küündinud.

Eesti Olümpiakomitee premeerib olümpiavõitjaid miljoni ja nende treenereid poole miljoni krooniga. Preemiad on tulemas mujaltki. Kadestajaid jätkub, aga proovigu ise olümpiat võita. Need inimesed on oma preemiad auga välja teeninud.

Tulevik olevat tume

Ajakirjandus, mis virisedes paremini teenib kui kiites, on hakanud hädakella lööma. Eesti suusatipud on jõudmas vanusesse, kus võistlusspordist loobutakse. Kes tuleb nende asemele? Kes on süüdi, kui kedagi ei tule?

Meie spordiajaloost on kerge tuua näiteid, kus kõrgete tiitliteni jõudnud sportlastele väärikat järelkasvu ei tulnud. Talispordist rääkides on hea näide Ants Antson, kes võitis Innsbrucki olümpiamängudel 1964. aastal kiiruisutamises kuldmedali ja on jäänud tänaseni ainsaks kuulsaks Eesti uisutajaks. Aga tema on ka hea näide sellest, kuidas Eestis peaaegu tundmatul alal keegi ootamatult tippu jõuab.

Eesti kliimas suusatamine vaevalt välja sureb, kuigi talved on soojemaks läinud ja lund on vähemaks jäänud. Olümpiavõidud on noortele kindlasti innustuseks ka võistlussporti püüdlemisel. Kui igal hetkel polegi Eestil päris tippe, siis küllap neid ükskord jälle tekib. Hea harjutuspaik Otepääl on ju meil omast käest võtta, kuigi ainult sellest tänapäeval enam ei piisa.

Ikka see poliitika

Kristina Šmigun sai Torinos kallistada president Arnold Rüütlit. President tuleb tagasi koju ja olümpiamänge läheb vaatama peaminister Andrus Ansip. Mõlema riigitegelase olümpiakülastus on andnud juba ainet ajalehtede karikaturistidele. Aga las nad sõidavad, neile on ka vaheldust vaja.

Eesti Olümpiakomitee presidenti Mart Siimanni on peetud üheks võimalikuks Arnold Rüütli mantlipärijaks. Enne olümpiat ta seda eitas. Ta ütles, et on juba president.

Eestlased Eestis

TRENDING