Veebruari viimasel nädalal esines Kristjan Järvi New Jerseys, juhatades külalisdirigendina New Jersey Sümfooniaorkestrit (NJSO). Kontserdid toimusid Newark’is, Englewoodis ja Trentonis. Programmi teemaks oli „Old World Delights“ ja see koosnes populaarsetest helitöödest romantika ja impressionismi vallast. Alljärgnevalt ülevaade 29. veebruari kontserdist.
NJPAC’i kontserdisaal Newark’is oli viimse kohani täidetud. Järvi juhtimisel esitati esimese palana avamäng austria helilooja Emil von Reznièeki (1806—1945) ooperile „Donna Diana“ (1894). Ooper ise on peaaegu unustatud; seda populaarsem on aga hoogne, kaasakiskuvaid meloodiaid sisaldav avamäng, mis muide kütkestas mind juba 60 aastat tagasi, kui seda esimest korda Tallinna raadios kuulsin.
Esimesest taktist alates valitses ettekandes nooruslik tempo — muusika nagu lendas üle lava. Tihe koostöö dirigendi ja orkestri vahel oli ilmne — mõlemad elasid muusikale silmnähtavalt kaasa. Hea näide oli laialt voogav peameloodia, mille dünaamikat dirigent nauditavalt tõi esile. Samuti äratas tähelepanu häälte balanss, s.t., kuidas üksikud pillirühmad oma teemasid esile tõid (näiteks oboe ja klarnet pala keskel).
Kava keskse numbrina mängis noor hiina klaverikunstnik Did Wu Sergei Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemal“ — variatsioonid klaverile ja orkestrile (1936). Rahmaninov (1873—1943) oli ise klaverivirtuoos, üks viimaseid romantilist traditsiooni jälgiv pianist-komponist. Did Wu on praegu Curtis Institute of Music meisterklassi õpilane. Tehniliselt on Did Wu väga kõrgel tasemel ja ta valitses nõudlikku helitööd ilma vaevata. Muusikaline tõlgendus ei jätnud ka midagi soovida. Seda sai kogeda teose keskmises, lüürilises osas ja lisapalas — Robert Schumanni „Träumerei“. Olen harva kuulnud seda lihtsat, aga sügavasisulist pala nii kaunilt mängituna. Ei mingit romantilist magusust, vaid siiralt südamlik meditatsioon esimesest taktist viimaseni.
Kristjan Järvi ja NJSO pälvivad mõlemad tunnustust Rahmaninovi teose kõrgetasemelise orkestrisaate eest. Saade oli solisti täpselt jälgiv, samal ajal aga meeldivalt kõlav. Dirigent hoidis dünaamikas ohjad pingul ja seetõttu oli solisti peaaegu alati hästi kuulda — see pole mitte kerge ülesanne Rahmaninovi muusika puhul.
Kontserdi kauneimaks esituseks kujunes C. Debussy (1862—1918) sümfooniline poeem „Prélude à l’après-midi d’un faune“ (Prelüüd fauni pealelõunale, 1894), mis on impressionistliku muusika üks tippsaavutusi. See muusikavorm arenes 19. sajandil välja programmsümfooniast ning F. Liszt oli tema esimesi viljelejaid. Lihtsamas keeles võib sümfoonilist poeemi nimetada helimaaliks — vabavormiline, jutustav helitöö. Siin hiilgas K. Järvi oma dirigendivõimetega. Kui suurepärane oli ainuüksi tempo — pastoraalses rahus hõljusid noodid ja fraasid. Sulged silmad ja on kerge ette kujutada kirjeldatavat looduseidülli. Kui kaunilt olid esile toodud teose koloriit ja kui hästi kontrollis Järvi orkestri dünaamikat! Ja nii oli, et saime sel kontserdil ühe haripunkti asemel kaks — Rahmaninov ja Debussy. Üks mõjus oma suuruse, teine oma delikaatsusega.
Programmi viimase palana kõlas valik Edvard Griegi (1843-1907) muusikast Henrik Ibseni filosoofilis-sümbolistlikule draamale „Peer Gynt“. Aastal 1888 koostas Grieg valikpaladest kaks süiti, nr. 1 ja 2. K. Järvi oli nendest valinud kaheksa lõiku, sh. üldtuntud „Koit“, „Åse surm“, „Trollide tants“, „Anitra tants“, „Solvejgi laul“ jt. Esimese numbri, „Ingridi lein“, oli K. Järvi huvitavalt ümber seadnud. Algteema, mis on minooris, mängiti mazhooris ning vahele oli põimitud kahel korral vioola- ja viiulisoolod, mis jäljendasid primitiivset norra rahvamuusikat. Alles lõpus ilmus teema taas originaalses minooris.
Griegi helitöö esitus oli nauditav. Võtame näiteks „Anitra tantsu“ ja „Solvejgi laulu“ — kui peenelt olid need välja töötatud! Eriti viimast on kerge ülesuhkurdada. Järvi esituses puudus sarnane sentimentaalsus täielikult. „Trollide tants“ teatavasti algab aeglases 4/4 taktis ja kiireneb samm-sammult. See osa oli ainus, kus oleksin soovinud muudatust — sujuvamat tempo üleminekut vahetult enne lõppmöllu.
Terve kontserdi kestel andis NJSO oma parima. Dirigent oskas orkestrit silmnähtavalt inspireerida. Vastutasuks mängiti siis ka n.ö. tooli serval istudes. Seda kõike tunnustas publik kauakestva ovatsiooniga. K. Järvi on suure andega muusik, omapäraselt introspektiivne dirigent. Eks sellega seletuvad kaunid nüansid, mis kogu kava iseloomustasid.
Kristjan Järvi kontserdid New Jersey Sümfooniaorkestriga
Kultuur
TRENDING
