Kontserdiõhtu oli suurepärane muusikaline kokteil hilisromantilisest ja modernsest muusikast. Lisaks ülalmainitud Bernsteini teosele, mis ühendab traditsioonilised muusikaprintsiibid dzhässi ja musicali uute vormidega, said muusikasõbrad kuulda veel teise ameeriklase, Aaron Coplandi (1900-1990) Kontserti klarnetile ja keelpilliorkestrile koos harfi ja klaveriga ning Edward Elgari (1857-1934) Enigma-variatsioone orkestrile, oopus 36. Solistina esines rahvusvahelise instrumentaalvirtuooside eliiti kuuluv klarnetist Sabine Meyer.
Kristjan Järvi (seda polekski kindlasti vaja üldse mainida) on nagu tema vanem vend Paavo, meie maestro Neeme Järvi poeg. Sündinud Tallinnas, rändas ta perekonnaga 1980.a. 8-aastasena poisikesena USAsse. On selgelt märgata, et noor dirigent on suurt kasu saanud oma kodus viljeldavast kõrgest muusikakultuurist ja korralikust ameerika väljaõppest, kusjuures ta on võimeline vahendama muusikasõpradele temas endas ühendatud erinevaid kultuure.
1993.a. asutas Kristjan Järvi New Yorgis Absolute Ensemble, kus ta pühendab ennast ennekõike modernsele muusikale. Kuulsaks on saanud tema lindistused Arnold Schönbergi ja John Adamsi kammersümfooniatega. Kriitikud tõstavad esile, et Järvi juhatab haaravalt „energeetilisi interpretasioone“. Kuid juba mitmeid aastaid on noor Järvi samuti üha sagedamini kohatav külaline suurte Euroopa orkestrite dirigendipuldis.
Kohtusin Kristjan Järviga peale kontserti. Leidsin VIP-ruumidest eest tagasihoidliku, kuid avatud olemusega, head eesti keelt rääkiva rõõmsameelse noormehe, kes kannatlikult ja teesklematu soojusega võttis vastu oma mitmete austajate õnnitlusi õnnestunud kontserdi puhul. Kuigi välimuselt ja olemuselt väga oma isa moodi, on noor Kristjan ilmselt käimas oma teed ning tema rahvusvaheline menu on saavutatud õigustatult tänu tema enda tööle ja andekusele – seega, võrdlused kuulsa isaga oleksid kohatud.