Eesti 2011. aasta kontserdihooaeg algas võimsalt – kolm Järvi nime kandvat dirigenti tõstsid hooaja lati hästi kõrgele. 1. septembril dirigeeris Estonia kontserdisaalis Paavo Järvi suurepärast Pariisi orkestrit, kohe järgmisel päeval astus üles vanameister Neeme Järvi – seekord taas ERSO peadirigendina. Paar päeva hiljem, 4. septembril üllatas meid Kristjan Järvi oma uue orkestriga Baltic Youth Philharmonic. Nende programm „Baltic Voyage“ avas Arvo Pärdile pühendatud festivali, mis toimus Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna muusikaürituste raames.

Kristjan Järvi uue orkestri haare on muljetavaldav. Baltic Youth Philharmonic ühendab endas noori muusikuid kümnest riigist, mis asuvad ümber Balti mere. Kontserdil kõlas kõikide nende maade heliloojate muusika. Eesti heliloojatest mängiti Eduard Tubina „Setu tantsu“ orkestritsüklist „Kolm eesti tantsu“ ja Arvo Pärdi maailmas suuri laineid löönud teost Britteni mälestuseks „Cantus in Memoriam B. Britten“. Lisaks sellele kõlasid lätlase Imants Kalninsi rock-sümfoonia 1. osa, leedulase M.K.Ciurlionise „Viis prelüüdi orkestrile“, poolaka Wojciech Kilari teos „Orawa“, soomlase Jean Sibeliuse 4. osa süidist „Lemminkäise tagasitulek“ jne.

Kontserdi alguseks kõlas taanlase Carl Nielseni avamäng ooperile „Maskeraad“. Juba esimestest taktidest oli selge, et see uus kooslus Euroopa muusikaareenil on kõrgprofessionaale ühendav „pillikoor“. Orkestris mängivadki ju parimatest parimad. Nimetagem siin vaid eestlasi: fagotimängija Martin Kuuskmann, kes õpetab oma pilli ka ameerika eliit-muusikakoolis Manhattan School of Music. Edasi tulevad viiuldaja Liis-Helena Väljamäe, vioolamängija Mairit Mitt, flötist Heili Rosin, metsasarve-mängija Kreete Perandi, trompetist Neeme Ots. Kõik nad on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia.

Orkestrile annab kordumatu sära mängijate noorus. Loomeenergiast pakatavad perfektse tehnikaga noored pillimehed läksid rõõmuga kaasa Kristjan Järvi vallatute mõtetega. Eelkõige meeletult kiirete tempodega. Samas oli noortel ka head tunnetust tõsistesse teemadesse süvenemisel ja piano-tämbrite ilusal kujundamisel. Raske on mõnda kontserdil kõlanud teost esile tõsta. Kui, siis kontserdi lõpus kõlanud Dmitri Shostakovitshi „Pidulikku avamängu.Op.96“ See oli tõesti vaimustav punkt kontserdile. Publiku rõõmuks sellega kontsert ei lõppenud. Saal rõkkas vaimustusest ja noored orkestrandid pidid lisaks mängima ühe lisapala teise järele.

Kontserdilt koju jalutades mõtlesin, et ainuüksi see kontsert tõestab, et filosoof Oswald Spengler eksis. Õhtumaade kultuuri allakäik ei ole sugugi paratamatu. Kui noor põlvkond suhtub Euroopa klassikalisse muusikapärandisse nii suure austuse ja entusiasmiga, siis pole küll karta, et Euroopa kultuur hävineks või alla käiks.

Märkmed: