EELK peapiiskop Andres Põder kutsus reedel, 11. novembril Tallinna lillepaviljoni kokku konverentsi “Kristlikud väärtused Eesti poliitikas”, et arutada kas poliitikat saab eetiliselt ajada, sealhulgas tähtsustades kristlikke väärtusi ja nende teostamise teid. Konverentsi osavõtjate seas olid nii vabariigi president, peaminister, riigikogu esimees kui ka kõigi suuremate erakondade esindajad, paljud tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased, erinevate kirikute juhid.

Ehkki Eesti on läbi teinud tohutu majandusliku arengu, ei saa sama öelda sotsiaalse ja vaimse arengu kohta. Viimasel ajal, eriti just seoses valimistega, on räägitud palju eetika- ja moraalikriisist. Mitmeid kordi on tõstatunud küsimus, kas kõiki tegusid saab mõõta ainult seadustega, stiilis — pole seadust rikkunud, pole süüdi. Moraalse vastutuse olematus võib ohustada meie ühiskonna arengut, demokraatia püsimist ja pikemas perspektiivis ka majanduslikku arengut.

Poliitikute ebaeetilisus on vaid jäämäe tipp

Eestlased on Euroopa Liidu (EL) suurimad alkoholitarbijad, meil sünnib kõige rohkem lapsi väljaspool abielu, levib narkomaania jne. Ka on Eesti EL-i maadest esikohal kirikusse mittekuuluvate elanike arvult. Kas siin saab näha mingeid seoseid, küsis peapiiskop Andres Põder kokkutulnuilt ja jätkas: „Kiriku näol on tegu kogukonnaga, mis postuleerib ja levitab ühiskonnas moraalinorme. Inimesele muutuvad need normid eetiliselt siduvaks siis, kui ta ennast selle kogukonnaga identifitseerib ja tema normid avalikult omaks tunnistab.

Kui kõneldakse poliitikute ebaeetilisusest, siis saab see olla vaid jäämäe tipp, sest poliitikutele annab mandaadi rahvas. Kahjuks on mõistmatus kristlike ja eetiliste väärtuste tähenduse ja vajaduse suhtes meie postmodernses ühiskonnas üldrahvalik. Kas saabki rääkida eetilisest kriisist, kui eetilisi norme pole aktsepteeritud? Või on need sellised, mis ühiskondlikku kooselu ei toeta.”

Moraalsust seadusega ei sätesta

President Arnold Rüütel tõstatas küsimuse, kui loomulik ja võimalik on eetiline poliitika ning mil määral võib seda leida Eestis. Ta rõhutas, et enamikke kristlikke väärtusi järgivad ka mittekristlased, olgu nendeks siis, ausus, halastus, ligimesearmastus vm. Moraalsust seadusega sätestada ei saa, kuid moraalinorme eirates on mõeldamatu poliitikat teha ja riiki valitseda n.ö. puhaste kätega.

Ka president märkis Eesti suurt edu majanduse alal, kuid süvenevat võimu rahvast võõrandumist. Viimaseks näiteks olid kohalike omavalitsuste valimised, kus suur osa rahvast oma meelsust sellega näitas, et jättis valimistele üldse minemata. Rahvas tüdines valimiseelsest poriloopimisest, kus sisuline arutelu tegelikult puudus.

Inimene on oma loomult katki


Kristlikke väärtusi käsitles Usuteaduse Instituudi rektor dr Alar Laats. Ta ütles, et Eesti on kõige ilmalikum riik Euroopas. Ristiusu aluseks olevad kümme käsku ei toimi hästi meie ühiskonnas ja ei toimi ka lääne ühiskondades. Sõna „patt” ei taheta tänapäeval eriti kasutada. Ehk kõlaks kaasaegsemalt kui ütleksime – inimene on oma loomult katki. Ta rõhutas, et kristlikke väärtusi võetakse siis tõsiselt, kui neid elatakse, mitte neist ei räägita. Eesti poliitikal ja kogu rahval seisab ees pikk tee kristlike väärtuste omandamiseni ja see on meeleparanduse tee, oli Alar Laatsi sõnum.

Erakondade esindajad üllatavalt üksmeelsed

Et konverents tõstatas meie ühiskonnas praegu väga vajaliku teema, näitas seegi, et kõikide suuremate erakondade esindajad olid kohal ja võtsid ka sõna. Just valimised olid viimaseks tõukeks, mis andsid alust hakata rääkima üha valjemalt moraali ja eetika kriisist. Res Publica esimees Taavi Veskimägi rääkis ühepäevaperemeestest, kes üha rohkem esile kerkivad. Tegutsetakse kõige kiirema heaolu saavutamise nimel, kus pisivargus pole patt. Viimasel ajal on tegija ehk varustaja-tüüpi asjamees saanud populaarseks. Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas kutsus üles erakondadevahelisele suuremale koostööle. Lukas oli veendunud, et kirik peab ühiskonnas kaasa rääkima. Isamaaliidu esimees tegi Res Publicale ettepaneku erakonnad ühendada. Ettepanek kutsus esile suure huvi, Lukast intervjueerisid paljud ajakirjanikud. Nüüdseks on aga respublikaanid sellest ettepanekust ära öelnud, ehkki koostööd lubatakse ikka teha (vt. uudis selle kohta teisal tänases lehes).

Rahvaliidu esindaja, regionaalminister Jaan Õunapuu tuletas meelde, et minister on rahva teener mitte valitseja ja peamine kristlik väärtus on konsensuse leidmine. Ka apostlid ei hääletanud kunagi, vaid arutasid ja jõudsid konsensuseni! Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa rääkis eetika allikatest antiikajast tänapäevani, sotsiaaldemokraadist kirjanik Jaan Kaplinski leidis, et kristlikud väärtused ei ole edu- ja rikkusekesksed, Kristliku Rahvapartei esindaja Ilmar Tomusk märkis, et kristlastel on poliitikas raske kristlasteks jääda.

Peaminister religiooniõpetuse poolt

Peaminister Andrus Ansip keskendus pereväärtustele. „Traditsiooniline ja äraproovitud peremudel on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva. See on väärtus, mida peaksime õiguslike meetmetega kaitsma kõige kindlamalt. See on väärtus, mida läbi kahe aastatuhande on kõige selgemalt tähtsustanud kristlik kirik. Ma kindlasti ei jaga nende arvamust, kes leiavad, et traditsiooniline abielu ja perekond on tänaseks oma aja ära elanud,” sõnas Ansip.

Peaminister ütles välja ka oma selge seisukoha palju poleemikat tekitanud religiooniõpetuse kohta: “Minu seisukoht on, et religiooniõpetus, usundiõpetus või usundilugu, nimetagu me siis seda kuidas tahes, peaks olema kooliprogrammi loomulik osa. Me võime arutleda tema vabatahtlikkuse või kohustuslikkuse üle, kuid selle õpetuse puudumist koolides tõlgendan ma antud juhul kui vabadust olla harimatu.”

Eesti ühiskond eirab võrdsust

Huvitava ülevaate eestlaste väärtushinnangutest tegi Tartu ülikooli professor dr Margit Sutrop. Mis on see ühine, mis paneb eestlasi muretsema, kas eestlased pooldavad rohkem euroopalikke või ameerikalikke väärtusi? Ühtmoodi, sõltumata, kes me oleme, väärtustame me tervist. Kuid elu ei ole meile püha, mida näitab abortide jätkuvalt suur hulk. Ameerikalikest väärtustest hindame majanduskasvu, kuid meil puudub kodanikumeelsus, seltsitegevus on peaaegu olematu. Eurooplastena hindame sekulaarsust, kuid me ei jaga põhimõtet, et kõik inimesed on sünnipäraselt võrdsed. Inimväärikus on tihti tühi mõiste, kuna teoloogiline põhjendus, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ja sellepärast tuleb kõiki inimesi austada, ei ole meie moraali aluseks. Me usume, et see mida me oma eluga teeme, on meie isiklik asi. Oleme suured individualistid, kollektiivsed väärtused kadusid nõukogude ajal, me oleme unustanud solidaarsuse.

Üsna karm hinnang prof. Sutropilt peakski olema tõestuseks, et nii enam edasi minna ei saa. Riigi ja kiriku koostöö on viimase 10 aasta jooksul pidevalt vähesel määral toiminud, loodetavasti oli EELK korraldatud konverents alguseks uuele ja hoopis teisel tasandil koostööle. Et seda vaja on, näitas nii rohke ja kõrgetasemeline esindatus konverentsil.

Märkmed: