Ülestõusmispühad on kirikuaasta suurimad pühad. Kui juutluses tähistati hingamispäevana laupäeva ehk sabatit, siis enamik kristlastest tähistab puhkepäevana pühapäeva, sest just sel nädalapäeval tõusis Kristuse üles surnuist.

Kristuse ülestõusmine surnuist on sündmus, mis muutis maailma ajalugu. Paulus tõdeb: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.“ Usutunnistuses lausume Kristuse kohta: „kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle“.

Kristuse ülestõusmine surnuist tõestas, et Jeesus pole lihtsalt andekas õpetaja ja suure ime tegija, vaid et Ta on Jumala Poeg, kellel on meelevald elu ja surma üle. Ta avas oma surma ja ülestõusmisega meilegi, kes me usume, tee igavesse ellu.

Usk ülestõusmisse ja igavese elu ootus on kristlaste jaoks elu mõtteks. Surmaga pole meie jaoks kõik lõppenud, vaid ees ootab uus elu Jumala riigis ning seal võime kohtuda ülestõusnud Kristusega ja siit ilmast lahkunud omastega. Otsekui kevadel võidab soojus külma ja kevad talve, nii võidab kord elu surma. Lauses: „Kristus on üles tõusnud“ kõlab usu sügavaim sisu. Õnnistatud ülestõusmispühi!




Kaido Soom, teoloogiadoktor

Eesti Kirik nr 16, 30.03.2010

Märkmed: