USA oli meile DP-laagris unistuste maa. Ja suures laastus unistused täitusid. Oma tükike Ameerikast! Nii peibutas Wall Street. Aabitsatõde oli, et Wall Street suunab tavainimeste investeeringud sinna, kus raha paremini raha teenib. Paistis, et süsteem töötab. Bull market, mille sümboliks on pronksist pulli kuju Wall Streetil, on tulevik. Börsiindeksid küll kõikusid, aga trend paistis vääramatult positiivne pensionisammastele. Kuni võimu võttis suur sebimine. Laineid lõid rämpsväärtpaberid, mis tõotasid kõrgeid interesse. Eramute hüpoteeke hakati pettusega väljastama, nendele rajati keerukaid finantsinstrumente, tuletisväärtpabereid, millest, nagu hiljem selgus, isegi finantshiidude kõrgesti tasustatud pealikud aru ei saanud. Kõrgtehnoloogia rakendati börsitehingute kiirendamiseks. Ja Wall Street muutus kasiinoks. Kasiino omanikud said suure tüki Ameerikast, tavaklient pidi hoopis piskuga leppima. Sest nii tahtis uus jumal, ilmeksimatu turg. Nagu laulis 30-ndatel aastatel Artur Rinne: kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid, kes on vaene, kannab kongis kõik ekstsessid.
Kuid midagi ikkagi kripeldas. Paljudele tööstusjuhtidele oli vastuvõtmatud president Franklin Roosevelti uuendused ja reformid. Vastukaaluks asutati hästifinantseeritud konservatiivseid mõttekodasid ja uurimisinstituute tõestamaks, et valitsuse järelvalve ja regulatsioon on sama mis sotsialism, või veelgi jälestusväärsem — liberalism. Rahastati surverühmitusi, kelle ülesandeks on vähendada tulumaksu, tühistada regulatsioone, kahandada valitsuse võimu. Grover Norquist asutas president Reagani soovil organisatsiooni nimega
Americans for Tax Reform, mille sihiks on valitsuse osatähtsuse vähendamine. Norquist võttis oma vaated kokku selgesti: ma ei soovi valitsust likvideerida, vaid seda nii väikeseks teha, et saaksin ta vannituppa vedada ja vannis ära uputada. Poliitika ja valitsuse mõjutamiseks arendati ka võimas „lobby“ ametkond. Tagajärjeka töö tulemus ületas igasugused lootused, aga mitte heas mõttes.
Oli arusaadav, et pikapeale kõik erasektori tippjuhid soovisid matkida finantsjuhtide sissetulekuid. Mitukümmend aastat tagasi oli suhe tippjuhi ja tavateenistuja sissetulekus 40:1, tänaseks on see kasvanud 200:1 või enamgi. Huvitav, et sõjaväes on kindrali ja sõduri palgasuhe ümmarguselt 10:1. Ja kindrali aukraadi poole püüdlejatest pole puudus. Julgen arvata, et ka erasektoris poleks talendist puudust, kes töötaks näiteks miljonilise sissetuleku eest. Kümnetes ja sadades miljonites arvestatavad sissetulekud paistavad liialdustena. Eriti, kui vaadata kõrgesti tasutud juhtide töötulemusi.
Ajakirja The New Yorker kaanepilt 15. augustil kujutab päästepaati, kus kolm silindrites ja frakkides kõhukat tegelast õnnitlevad üksteist vahuveiniga, tagapõhjal ookeanivoogudesse vajuv luksuslaev. Loodan, et vastandina Krokodilli hiigelkruvile mõjutab New Yorkeri kaanepildi hoiatus muuta riigilaeva kurssi.