Vello Salo arvates pole eriti mõistlik arutleda uue paavsti tulevaste tegude üle – pigem vaetagu kiriku enda igavikulise olemuse küsimusi.

Kogu maailmas tuntakse äkki huvi selle vastu, mis suunas vastne paavst kirikut juhtima hakkab.

Joannes Paulus II lahkumise puhul on kõikjal – isegi meil – tehtud pikki loetelusid sellest, mida kõike uus paavst peaks tegema.

Omamoodi huvitav, kuid Rooma kirik ei ole mingi leiutajate klubi, vaid ikkagi selle kuulutaja, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud.

Üks esimestest kuulutajatest, apostel Paulus, rõhutas, et ristisõnum on ühtedele totrus, teistele Jumala vägi.

«Jumal» suure algustähega või siis otsast lõpuni suurte tähtedega on praegugi veel ühtedele totrus, teistele vägi.

Müütide lammutamine

Meie kallil Maarjamaal, kus info Rooma kirikust on üpris kesine, tuleks kõigepealt veidi müüte nurka visata.

265. paavst? Unustame ära: paavste on olnud vähemalt 300, kuid täpset arvu ei tea keegi, sest seda pole lihtsalt võimalik kindlaks teha.

Preestrite tsölibaat? Tuletagem meelde, et Rooma kirikus on alati ordineeritud ka abielumehi. Neid on praegugi tuhandeid. Vaja kirikuid täita? See ei ole kunagi olnud Rooma kiriku prioriteete.

«Kirikust väljaviskamine», «kirikuvanne» – Rooma kirikus neid pole. Jne, jne.

Mida siis realistlikult oodata? Kõige mõistlikum on seda küsida uuelt paavstilt eneselt: pole võimatu, et ta esinebki n-ö oma programmiga.

Ent vaevalt hakkab Benedictus XVI midagi uhiuut tegema. Mulle meenub, mida mulle ütles endine Eesti Vabariigi suursaadik Roomas Issanda aastal 1945: «Vatikanis ei jookse keegi – neil selle jaoks ekstra pikad kuued.»

Igaviku taust

Ega ei jooksegi: kahe aastatuhande vanune kirik vaatleb kõike sub specie aeternitatis – igaviku taustal.

Kui Henry VIII tahtis oma naisest lahti saada, ei annud paavst talle luba lahutada.

Üks Great Britain ees või taga, kui küsimuses on kuninga «suuremad» õigused.

Muidugi, mõni vaimulik võiks ju noorte meelitamiseks kirikusse tasuta nätsuautomaadi üles seada. Raskeks patuks seda vaevalt keegi loeks, küll aga eksimuseks ristikiriku põhimõtete vastu.

Ei ole oodata, et Benedictus XVI nätsuautomaate paigaldama hakkab. Rooma piiskop (ehk paavst) on üks ligi viiest tuhandest. II Vatikani kirikukogul (1962–1965) pidasid kõik piiskopid üheskoos nõu, kuidas Kristuse sõnumit tänapäeva maailmas paremini kuulutada.

Rooma piiskopi ülesandeks oli kontsiil kokku kutsuda ja selle otsused ratifitseerida – ning võimaluste piirides ellu viia. See võtab ka kokku, mida Benedictus XVI peaks tegema. Aeg näitab, millega ja kuidas uus paavst hakkama saab.

Joseph Ratzinger pole Vatikanis uustulnuk, vaid on kiriku keskvalitsuses töötanud aastaid ning tunneb nii probleeme kui võimalusi nende lahendamiseks. Ta on avaldanud mitu raamatut, kust vaatab vastu küps teoloog. On seega põhjust oodata hästi läbikaalutud, mõõdukaid ja realistlikke samme. Üllatused pole muidugi välistatud.

On, mida alal hoida

Kardinal Ratzingeri on nimetatud «konservatiiviks». Mida see õigupoolest tähendab? Ristikirik on ju oma põhiolemuselt alalhoidlik – tal on, mida alal hoida.

See, mida mittekristlasest kriitikud liberaalseks vms peavad, on muidugi nende asi ning keegi ei keela neid oma arvamust avaldamast; ka kirikus eneses on uuendused ju pidevalt arutusel.

Ei tohiks unustada, et kõik kontsiilid on olnud reformikontsiilid. Aga pikuke see meie mälu on. Kõigepealt arvan hoopis, et kõik kristlikud kirikud peaksid palvetama uue Rooma piiskopi eest.

Kirjade järgi on neid kirikuid-kirikukesi üle 34 000, ent ristikiriku asutaja manitseb neid olema üks – selleks, et maailm võiks uskuda.

Ning eks ole Rooma piiskop, Jumala sulaste sulane, selle ühtsuse nähtavaks sümboliks.

Jeesus käsib armastada vaenlasigi, ammu siis vendi.

Märkmed: