Kas säilitada eestlust või turustada Eestit? Millised on need reeglid ja kriteeriumid, mille alusel võtame kinnisesse klubisse nimega „eestlased” vastu uusi liikmeid, kui üldse võtame? Need dr.Thomas Palmi kongressi avasõnadest laenatud küsimused tänase (välis)eestluse defineerimisest sobivad hästi Tallinnas toimunud Viienda Välis-Eesti Kongressi juhtmõteteks.

Kongress toimus Tallinnas, Eesti Rahvusraamatukogus 1. juulil, vahetult pärast Riias toimunud ESTO rahvuskonverentsi ja kaks päeva enne Tallinna laulu-ja tantsupidu. Kaks järjestikust samasisulist ja –suunalist väliseesti foorumit otsimas eestluse identiteeti.

Välis-Eesti lipulaev ESTO küttis kirgi üles juba ammu enne teokssaamist. Leidis see aset ju Riias, mis teatavasti asub Eesti vahetus naabruses ja kus puudub tugev, elujõuline eestlaste kogukond, kes oma kodus kogu maailmast kokkutulnud hõimuvendi võõrustanud oleks.

Nii toimuski ESTO 2004 suurelt jaolt Eestist imporditud osalejate najal, mis tekitas mitmeid tuliseid diskussioone sellise logistilise kukerpalli mõttekuse üle.

Üks leer peab ESTOde edaspidist korraldamist mõttetuseks, kuna kõike ja rohkemgi veel, mida ESTOdel pakutakse, võib leida nüüd Eestist. Teine leer leiab endiselt, et väliseestlased vajavad omaette kokkusaamise kohta. Ja just see noorem põlvkond, arvas kongressil Soome eestlasi esindanud noorema põlve esindaja Rain Ots. Otsa arvates annab mõnes kolmandas riigis toimuv kokkusaamine eestlastele võimaluse ja vabaduse sõlmida segamatult suhteid ning keskenduda üksteisele. On ju tänase päeva (noorem) väliseestlaskond koostiselt midagi muud — vaba ja vabatahtlik, seega hoopis erinev kui pagulaskoormat kandev väliseestlaste vanem põlvkond.

Rain Ots on ka üks uue eestlust defineerida püüdva kuukirja Binokkel asutajatest. Selle esimese numbris kirjutab Lembit Palm-Leis artiklis „Kas ESTOde aeg on läbi?”: „Üks nimetatud ESTO 2004 eesmärke on siduda väliseestlasi üle maailma. Endised Nõukogude Liidu väliseestlased aga pole põgenikud kunagi olnud, ehk lihtsalt öeldes, nad ei ole põgenenud eestlaste saatusekaaslased. Et siduda kõiki väljaspool Eestit elavaid eestlasi ühte väliseestlaste gruppi näib küll väärtuslik püüe olema, kuid selle tähtsus on nigel; seome end parem ühte meie päris kodumaaga – Eestiga.”

Seda ühtesidumist käsitles ka V Välis-Eesti Kongress.
Välis-Eesti Ühing loodi 1928.a. sidepidajaks võõrsile rännanute ja kodumaa vahel. Siis pandi alus ka traditsioonile tähistada viimasel novembrikuu pühapäeval välis-eesti päeva. II ja III Kongress toimusid vastavalt 1933. ja 1938. aastal. Välis-Eesti Ühing taaselustati 1995.a Tallinnas ning jätkates eelkäija tööd, kulus IV Kongressi ettevalmistamiseks aastaid. Esimene sõjajärgne kongress toimus 1999.a.

V Välis-Eesti Kongressi esimene informatiivne osa andis ülevaate eesti kultuuri, teaduse ja haridusseltside tegevusest välisriikides. Bruno Laan rääkis Lääneranniku Eesti Päevadest, Jaan Lepp 60-aastasest eesti skautlusest võõrsil ja Valdemar Vilder eesti kultuuriseltsidest Austraalias. Dr. Endel Aruja ettekanne käsitles Tartu Instituudi tegevust Torontos; Anne Valmase oma eestlaste kirjastustegevust paguluses ning Jaan Seim tutvustas Stockholmi Eesti Kooli selle 60. juubeli eel. Lahkunud Aarne Pärnpuu kokkuvõtte Moskva Eesti Teadlaste Seltsist luges ette Moskva Eesti Seltsi liige Liia Tatter. Lõpetuseks andis dr. Leili Utno ülevaate eesti diasporaast 21. sajandil. Huvitav oli teada saada, et eestlaste kogukond Euroopa riikides on viimase paari aastaga kahekordistunud. Leili Utno märkis ka, et kultuuritaust pole inimesele kaasa sündinud, vaid see omandatakse. Noore inimese kultuuriline identiteet kujuneb välja tema keskkooli-/gümnaasiumiaastatel. Siis omandatakse kultuuri tarbimisharjumused, mis hiljem enam suurt ei muutu. See tähendab, et ainult keelest ei piisa kultuurilise järjepidevuse tekkeks. Siit ka põhjus, miks väliseestlastel pole õnnestunud oma kolmandale põlvkonnale kultuuri-identiteeti edasi anda.

Nagu nendel kongressidel kombeks, anti osavõtjatele teises osas ülevaade Eesti ühiskonnaelu hetkeseisust – peakirjaga „Eesti kultuur avatud ühiskonnas”. Mitmed ettekanded tekitasid küsimusi ja diskussioone. Pr. Ingrid Rüütlilt oli väga huvitav ettekanne pärimuskultuurist ja selle kasvavast mõjust noorte eestlaste hulgas. Nähtavasti sunnib pealiskaudne ja isikupäratu globaalkultuur osa noori oma sügavamaid juuri otsima. „Pärimuskultuur on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse ja maailmatunnetuse alus. See annab tänapäeva maailmas kindlustunde ja võimaldab eralduda massist,” nii kirjutasid noored ise põhjustest, miks nad tegelevad pärimuskultuuriga.

Väga elava arutelu tekitas pr. Rüütli tõstatatud küsimus, kuidas aidata tagasipöördujaid, eesti noori, kes välismaal pere loonud ja nüüd sooviksid koos perega Eestisse tagasi tulla. Praegune Eesti seadusandlus ei ole nende suhtes just eriti soosiv.

„Täiesti selgelt tuleb teadvustada, et kama, mulgikapsad ja 19.saj laulud ei suuda 21.sajandil olla eestluse allikaks,” väitis dr. Jüri Valge oma ettekandes „Eestlus ja Eesti riik”. Ja veel: „Kogu oma olemasolu jooksul on eestlus määratlenud ennast ise – ning seda on tehtud ka väljastpoolt – reaktsioonina millegi vaenuliku, enamasti saks(ik)luse või venelikkuse vastu. Tänapäeva eestluse loomiseks ei ole muud võimalust, kui teha seda positiivselt, nii sisu kui vormi poolest, olukorras, kus konkreetne vastaspool puudub (kui me ei soovi selleks pidada kõiki rahvusi ähvardavat üleilmastumist ja massikultuuri).”

Eestluse positiivsest defineerimisest hariduse (prof. Ene Grauberg ja Anneli Roose), filmikunsti (Õie Orav) ja geenivaramu projekti kaudu (Kalev Kask,PhD) rääkisid järgnevad ettekanded. Ülevaate eestlaste tagasirändest andis dr. Tiit Tammaru.

Kongressi viimases osas sai kuulata lühiettekandeid mitmetel teemadel. Huvitavamad ja intrigeerivamad olid vast „Eesti lipp 120” (Jüri Trei), „Eesti keel meil ja mujal” (Eduard Vääri) ning „Neebumäe lapsed”(dr. Edvin Nugis).

Jüri Trei tõi kuulajateni vähetuntud seiga Eesti sinimustvalge ajaloost, nimelt toimus 1917.a. aprillis eestlaste 30-40.000 inimesega manifestatsioon Petrogradis, et nõuda Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Meie trikoloor on üle elanud nii paremaid kui halvemaid aegu. Tsiteerides peaminister Juhan Partsi lipupäeval 4. juunil: „Tänase päeva põhisõnum on lootus, et sinimustvalge paremad päevad on veel ees ja hoolimatust meie lipu, riigi ja rahva suhtes jääb järjest vähemaks.” Selle lootuse täitmiseks loodi käesoleva aasta maikuus Eesti Lipu Selts, kelle koostatud oli ka põnev näitus „Eesti Lipp 120” sealsamas Rahvusraamatukogus, kus kongresski toimus.

Termini „Neebumäe lapsed” võttis esmakordselt kasutusele kirjanik Kalju Saaber. Kõik eestlased, kes asusid elama Kaukaasiasse Musta mere rannikule Neebumäe ümbrusesse, peavad end Neebumäe lasteks. Nüüd elavad endiste õitsvate eesti külade järelejäänud elanikud (umbes 60 perekonda) täielikus isolatsioonis kui vangid, ära lõigatud oma kultuurist, kodumaast ja isegi tsivilisatsioonist. Seal valitseb suur vaesus ja viletsus, elanikkonnale pole arstiabi kättesaadav. Teatavasti võitles Abhaasia (kus Neebumäe asub) end pärast N. Liidu lagunemist de facto iseseisvaks riigiks, mida de jure ei tunnista ükski riik maailmas. Nii elavadki eestlased seal, taskus Nõukogude Liidu aegsed punapassid, kuhu löödud tempel Vene kodakondsuse kohta. Selliste dokumentidega paraku liikuma ei pääse.

Ja kuigi võib nuriseda, et miks Eesti riik oma hädasolevaid hõimukaaslasi ei aita, tuleb siiski tunnistada, et vähemalt on riik saatnud Abhaasia eesti lastele õpikud ja suunanud sinna eesti keele õpetaja, Ilme Sinisalu, kes õpetab seal lapsi juba seitsmendat aastat.

Kongressist osavõtnud otsustasid Abhaasia eestlaste raske olukorra ja vajaduse neid aidata lõppdokumendis ära märkida.

Üks korraldajatest, dr. Leili Utno kirjutab kongressi ettekannete kokkuvõttes: „Loodetavasti arutab V Kongress, et eestlus tänapäeval pole enam kellelegi vastandumine. Eestlus saab edeneda ainult positiivse nähtusena ja juhul, kui eestluse kaitseks võidame rohkesti sõpru maailmas.”

Loodetavasti võitis eestlus uusi sõpru ka äsjalõppenud laulu-ja tantsupeol. Oli ju väliskülaliste hulgas ka Euroopa Komisjoni president Romano Prodi ning seda oma isiklikul initsiatiivil.

Märkmed: