Aastaid tagasi, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik oli veel väga noor, esitas meie tolleaegne aupeakonsul Kanadas Ilmar Heinsoo 1. juulil 1995 Seedrioru juubelipidustuste aktusekõnes küsimuse, millele väliseestlased olid vaikselt mõelnud, kuid selle valjult välja ütlemata jätnud.

Alati tasakaaluka kõnemehena tuntud aupeakonsul ütles: „Minule valmistab mõnevõrra meelehärmi fakt, et kodu-Eesti tormilises ülesehitamise protsessis kiputakse unustama väliseestlaste panust meie ühise eesmärgi taotlemisel. Kiputakse unustama, et need olid väliseestlaste vabadusvõitluslikud ponnistused, mille tagajärjel Eesti Vabariigi järjepidevus oli jätkuvalt tunnustatud Lääne demokraatiate poolt.“

Ilmar Heinsoo rääkis kuulajatele Põhja-Ameerika, eriti aga Kanada eestlaskonna osast suhtlemisel siinsete valitsusasutustega kodumaale vabaduse nõudmise asjus ajal, mil Eesti ägas okupatsiooni kammitsais. Tagajärjeks oli Kanada valitsuse peaaegu kohene tunnustus taasiseseisvunud Eestile 13 aasta tagasi.

Väliseestlaste tegevus maailmaareenil sel ajal, kui kodueestlaste hääl ei ulatunud üle hermeetiliselt suletud N. Liidu piiri, pole leidnud küllaldast käsitlemist sealpool Läänemerd. Või väliseestlus üldse, nagu me seda tunneme võõrsil. Mille muuga seletada kuu aega tagasi Riias peetud väliseestlaste suurima ürituse Esto 2004 äärmiselt tagasihoidlikku kajastamist kodumaa ajakirjanduses? ESTO reportaazhi tuli otsida tikutulega Eesti ajalehtede veebilehtedest. Nähtavasti ei peetud sündmust toimetusetubades uudistevääriliseks, kuigi osavõtjate hulgas olid ka Eesti ja Läti presidendid.

On selge, et väliseestlased ise peavad lähenema kodueestlastele, rääkides neile meedias meie võitlusest Eesti Vabariigi eest, kui meil oli hääl ja neil ei olnud. Ja veelgi rohkem — eestlaste uute põlvkondade tegevusest väljaspool kodumaad, mis pole sugugi raugenud, nagu mõned arvavad, vaid ainult muutnud suunda. Loodame, et seda ülesannet täidavad ka need väliseestlased, kes on asunud alaliselt elama Maarjamaale.

Ülalmainitud kõnes ütles meie selleaegne aupeakonsul, et temalt on korduvalt küsitud, miks pole välja antud väliseestlaste Valget Raamatut ja suunatud seda kodumaa raamatuturule. Jah tõesti, miks ei ole? Nüüd, aastaid hiljem seisame samal kohal. Kõik organisatsioonid, kes võiksid olla projekti läbiviijaiks, on alles: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Rahvusnõukogu Rootsis, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja eelkõige Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Eriti viimane organisatsiooon, kuna ettevõtmine on globaalsete piiridega.

Rahva hulgas liikuva idee sellise teose väljaandmiseks esitas Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas. Oleks ülimalt tervitatav, kui aastaid meie vabadusvõitlust siin maal edukalt kandnud Eestlaste Kesknõukogu Kanadas puhuks algatajana projektile tuult purjedesse. Võib olla hakkab siis vanker veerema ja kodumaalt II maailmasõja keerises põgenenud põlvkond näeb enne igavikuteedele asumist oma tegusid raiutud raamatusse.

Märkmed: