Eve Lill
Delfi Rahva hääl

Mida rohkem süvenen erinevatesse sotsiaalsetesse ja poliitilistesse teemadesse, seda enam tundub Eesti tulevik must ja muserdav. Tean, et osad esitaksid selle väite peale süütu näoga küsimuse- miks? Teised aga saaksid aru ja mõistaksid.

Tean, et osad esitaksid selle väite peale süütu näoga küsimuse - miks? Teised aga saaksid aru ja mõistaksid.

Kes on siis need, kes mõistavad? Need on inimesed, kes seisid laulva revolutsiooni lippude all. Mitte kõnepuldis (kuigi ka neist osadel on ilmselt säilinud veel aated), vaid inimesed, kes lauluväljakul pisarad silmis kuulasid Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja Heinz Valgu pateetilisi kõnesid.

Jah, siis me tundsime südamesopis vabaduseiha, ühtekuuluvust ja soovi saada oma maa peremeesteks. Ja suur osa neist seal viibinutest kannab seda soovi siiani hinges

Kahjuks pole me osanud seda tunnet edasi anda oma lastele. Noorele põlvkonnale, kes peaks tulevikus meie riiki juhtima, iseseisvust ja rahvuslikkust edasi kandma.

Just nendest noortest tulevikulootustest rääkida tahangi.
Ma ei süüdista noori selles, et suuremal osal neist on hoopis teised unistused ja ideaalid, kui meil omal ajal. Nemad ei ole elanud nõukogude loosungite all, pole pidanud käsu korras truudust vanduma võõrale rahvale. Nende jaoks on maailm valla. Võimalused minna ja tulla. Otsida paremat, huvitavamat ja tihti ka mugavamat. Nende tulevikunägemust suunavad kaks märksõna- raha ja heaolu.

Väljastpoolt pealesuruv kultuur või pigem kultuuritus maksab kätte meile noorte kaudu. Maksab kätte tegematajätmised ja rääkimata jätmised. Maksab kätte oma kultuuri mahavaikimise eest.

Külaelu väljasuretamine riiklikul tasandil viib varsti ka viimased eestluse hoidjad meie seast. Vaid väike osa meist oskab veel väärtustada rahvakalendri tähtpäevi, teab kombeid ja tavasid. Meie rahva traditsioonid on vajumas unustuse hõlma, samal ajal kui välismaailmast tulevad järjest laiemalt levivad ja kinnistuvad.

20 aastat tagasi saime oma vabaduse, oma riigi. Kuid unustasime õige ruttu, et vabadusega kaasneb vastutus. Vastutus enda ja oma maa ees.
Kas eestlane tõesti ei oska vastutada? Vaata enda sisse ja mõtiskle mõne hetke.

Kas oled sina see, kes on suutnud hoiduda pahedest? Oled sa suutnud hoida pereväärtusi?

Või oled sa see, kes läänest saabunud lodevuse ja lausliberaalsete vaadete järgi elab?

Keegi meist pole eksimatu, kuid vigadest õpitakse ja kunagi pole hilja muutusteks. Me ei saa otseselt muuta riigikorda või vahetada valitsust, kuid me saame muuta omaenda suhtumist, meie laste suhtumist ja luua seeläbi eestluse püsimajäämiseks tugev vundament.

Kas poleks aeg hakata kasvatama meie poegi sihvakateks mastimändideks, kes tormis ei murduks? Kasvatada neist mehed, kes oma perekonda austaksid läbi põlvkondade. Kes oma maad armastaksid ja hoiaksid.
Kas poleks aeg meie tütreid innustada olemaks naine ja ema, mitte suurlinna tibi, kes suudab vaid firmahilpude ja solaariumi peale mõelda? Kasvatada neist naisi, kes ei pelga oma käsi mullaseks teha ning nendesamade sõrmekestega oskaksid teha midagi asjalikumat kui vaid arvuti klahve klõpsida.

Mõelge, kallid lapsevanemad- see on kõik teie võimuses. Õpetage oma lastele väärtusi, millel pole hinnalipikut küljes. Andke neile võimalus teadmiste läbi , et nad saaksid oma kodumaa ja rahvuse üle uhked olla.

Vaid nii jääb lootus, et eestlane ei sure dinosauruste kombel välja ega muutu tuleviku õpikutes hoiatavaks näiteks teistele rahvustele…

Märkmed: